Vabatahtlikuna katarite maal saunakultuuri juurutamas 30. jaanuar 2018

2016. aasta septembrist alates elasin aasta aega Lõuna-Prantsusmaal Lastours´i külakese serval mägede, tammemetsade ja viinamarjaistanduste keskel. Organisatsioon, Initiative et Developpement Citoyen (IDC), mille heaks töötasin, tegeles lisaks ökomärgisega kämpingu pidamisele (Camping de Lastours) ka Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projektide kirjutamisega. Ühe vabatahtliku teenistuse projekti raames mina sinna läksingi.

Peale minu oli organisatsioonil veel mitmeid lühi- ja pika-ajalisi rahvusvahelisi vabatahtlikke. Inimesi kogu aeg tuli ja lahkus. Toimekamatel aegadel oli meid üle kümne samal ajal. Minuga samas projektis ja seega minuga täpselt samal ajal oli ka üks slovakk, sõnakas ja võitlev vegan, kellega tekkis hea klapp. Tema eestvedamisel toimus meil rahvusvaheline vegan cooking workshop. Mina osalesin töötoas vaid natukene, aga see-eest tegin eriti hea LCHF – vähese süsivesiku ja kõrge rasvasisaldusega – gluteenivaba vegan kikerherne pitsa. Elamine isoleeritult metsade ja põldude vahel tihedasti üksteisega koos tingis selle, et üksteise dieedi- ja muude erisuste respekteerimine muutus kiiresti täiesti normaalseks. Kommuuni-elu kogemus mul varasemast puudus; elukooli lõputunnistel tuleb see kindlasti kasuks.

Organisatsiooni eestvedajatel on palju ideid ja energiat, seega oli palju erinevaid võimalusi, mida vabatahtlikuna teha sai. Minu suurim soov oli töötada õues, et (Lõuna-Euroopa ju) päikest püüda. Nõnda kujunesid minu tegevusteks kõiksugu nikeramine, ehitamine, parandamine ja lammutamine. Mõnusaks, aga kurnavaks vahepalaks kämpinguelule oli ühe teise organisatsiooni aitamine, mis korraldas ümbruskonna külades kontserte.

Juba olemasolevate kätega-tegemise-oskuste parandamine ja uute trikkide juurdeõppimine ongi olnud minu vabatahtliku tegevuse peamine ametikool. Minu teenistuse kõrghetk oli kahtlemata veebruarikuu. Ostsime Leedust sauna ja kutsusime minu eesti sõbra ka Prantsusmaale, et koos saunale vundament laduda ja terrass ehitada. Veebruari lõpuks oli saun kasutamiseks valmis. Prantsusmaal on oma sauna omamine sulaselge luksus ja kindlasti olime me ainsad EVS vabatahtlikud Prantsusmaal, kel oli kasutada isiklik saun. Sõber slovakk, Michal (kelle nime õiget hääldust ma 12 kuu jooksul ei suutnudki korralikult ära õppida) pöördus ka saunausku. „Iga kord, kui ma leilist väljas õues olen, ma mõtlen, et peaks veelkord minema. Aga kui ma siis 5 minutit saunas olen olnud, siis ma enam ei saa aru, miks ma sinna läksin.“ Aga baski tüdruk, kel igasugune saunakogemus puudus, ei tulnudki kunagi meiega sauna, sest talle higistamine ei meeldi.















Sauna terrassi ehitamine, paremalt poolt esimene olen mina, Tauri.

Suvi oli kämpingus eriti tihe ja töine. Palju turiste, aga ka erinevad üritused. Võõrustasime muuseas saviehituse ja veganismi laagreid. Juuli alguses käisid mu vanemad Lõuna-Prantsusmaal turisimireisil. Võtsin mõned vabad päevad ja tegin bussitäiele rahvale kohalikku giidi. Kogu piirkond on kultuuriliselt ja ajaloomuististe osas väga rikas. Lastours´i külake ja Carcassonne'i linn (seesama, mille järgi on tehtud kuulus lauamäng) asuvad otse katarite maa südames, mis tähendab kindluseid ja segast, hämarat ning väga huvitavat ajalugu. Katarism oli keskaegne gnostiline kristlik usulahk. Katarid järgisid kasinuse ja lihtsa elu reegleid ning uskusid hinge taassündi. Katarismi ideed olid paavstliku võimu seisukohast niivõrd ohtlikud, et paavst korraldas katarite vastu ristisõja. Tegu oli sellesama paavstiga (Innocentius III), kes tõi risti ja mõõga ka Eestimaale. Sõja-aastadki olid peaaegu samad – 1209-1229 katarite maal ja Eestis 1208-1227). Huvitav fakt katarite kohta on, et veganism oli nende hulgas väga levinud.

Vahetult ristisõjajärgsest perioodist pärineb Carcassonne’i keskaegne kindlustatud linn, mis on esinduslikeim omalaadne Euroopas. Muuseas on Carcassonne Tallinna sõpruslinn, sest mõlema krooniks on hästi säilinud peamiselt 14.sajandist pärit vanalinn, mis kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.












Carcassone.

Rääkides aga päris muistsetest aegadest, siis kogu piirkond on täis eelajaloolisi monumente (menhireid ja dolmeneid – megaliitseid kiviehitisi). Bretagne'i järel on Lõuna-Prantsusmaa (eriti Lastoursi ümbrus) Prantsusmaa esinduslikkuselt teine megaliitrajatiste asupaik. Kui aga moodsa inimkonna koidikust kõnelda, siis vaid saja kilomeetri kaugusel Püreneede jalamil on lubjakivikoopad, mis varjavad kiviaegset koopakunsti. Niaux koobas (üks neist koopaist) on viimane vägevamatest koopakunsti paikadest Euroopas, mis on veel avalikkusele ligipääsetav, st et näha saab päris koobast ennast, mitte vaid koopiat.

Mägede, tammemetsade ja viinamarjaistanduste vahel matkates ja õues töötades sain nautida päikest ja loodust ning tundsin, et ELFi loodustalgute käigus omandatud arusaamine poollooduslike koosluste ilust ja olulisusest andis mulle prisma, läbi mille vaadates mõistsin ja märkasin Prantsusmaa looduskeskkonna võlu paremini. Prantsusmaa agraarmaastikus nähtu ja kogetu aitab mind paremini hinnata roo, võsa ja kadakate lõikamise talgute olulisust Eesti loodusele. Samuti õppisin tundma kohalikke keskkonnaprobleeme: et põhjavesi on kullakaevanduste poolt arseeniga rikutud ja põlluäärtes laiutab invasiivne võõrliik (vaata pilti allpool).



















Võõrliik, mida kohalikud kutsusid fleur du mal ehk "kurja lill".

Lisaks õppisin koduloomade hingeelu paremini tundma. Loomad on mulle alati meeldinud, aga peale kooli ajal peetud hamstrite mul endal loomi pole olnud. Eeslite pidamisest tean nüüd nii mõndagi. Koerte kantseldamine on ka käpas. Tavaliseks hommikurutiiniks oli koerte ja kassidega jalutamine.

Oma vabatahtliku teenistuse võõrustajatega olen endiselt tihedas kontaktis. Olen vastutav selle eest, et leiduks tubli Eesti noor, kes ka 2018. aastal Lõuna-Prantsusmaale samasse organisatsiooni vabatahtlikuks läheks. Lisaks oleme ühenduses projekti läbi, mis edendab väikeste MTÜde kommunikatsiooni oskusi (sise- ja väliskommunikatsioon, koduleht, sotsiaalmeedia). Nii minu Prantsuse võõrustajad kui minu eesti sõprade organisatsioon Link (mis toetab noorte inimeste arengut ja enesereflektsiooni oskuste edendamist) on projektis partneriteks. Oli äärmiselt tore kohata vanu sõpru projekti esmakohtumisel Itaalias. Sel kevadel ootab ees taaskord koolitus Itaalias ja suvel toimub sotsiaalmeediakoolitus au Camping de Lastours.

Üks eestlane saab 2018. aastal Lõuna-Prantsusmaale samasse organisatsiooni vabatahtlikuks minna. Projekt kestab 9 kuud. Valikuprotsess on lõpusirgel, sest projekt hakkab pihta juba märtsis. Kui sul on soov kandideerida, siis ole väga kiire, tutvu materjalidega siin ja saada avaldus.

Teine hea uudis on, et ELF saadab mõned vabatahtlikud sel suvel ka Bretagne'i (Kirde-Prantsusmaal). Sealse tegevuse rõhk on traditsioonilise arhitektuuri kaitsmisel ja taastamisel, näiteks ehitatakse talgutööde käigus kiviaeda. Oodatakse appi lühiajalisi EVS vabatahtlikke (2 kuud) ja ühte pikaajalisemat (7 kuud). Tutvu eelmise aasta projektidega, mis on oma põhiolemuselt samad. Kui tunned, et traditsioonilise ehituse teema ja keltide poolsaar kõnetab, võta juba praegu ühendust.

Lisainfo:

Tauri Tampuu
tauritampuu@hotmail.com

Värsket 

  • Eestimaa Looduse Fondi talgusuvi tuleb sumisev 7. juuni 2018

    Eestimaa Looduse Fondi (ELFi) 19. talgusuvi on alanud. Looduskaitse mõtet, elurikkust ja traditsiooniliste töövõtete omavahelisi seoseid tutvustavad ja hulka kasulikku tööd ära teha plaanivad talgureisid keskenduvad sel aastal kimalastele. ELFi talgute kodulehel on kõigil huvilistel valida 20 eripärase talgureisi vahel, mis viivad nii väikesaartele, maalilistele niitudele kui ka raskesti ligipääsetavatesse rabadesse.
    Loe edasi

  • Pakume tööd talgukorraldajale 15. aprill 2018

    Otsime Eestimaa Looduse Fondi talgute meeskonda täiendavat talgukorraldajat, kes rõõmsameelselt, kartmata rutiinseid rehkendusi ja ootamatuid sehkendusi, aitaks korraldada mõnusaid ja mõjusaid looduskaitseliste tööde talguid erinevatel kaitsealadel. Loe edasi