ELFi talgulistele on Eesti puisniidud juba üsna tuttavad: oleme siin niitnud, võsa raiunud ning oksi koristanud. Seekordne talguretk viib meid aga hoopiski Lätti, Ziemeļgauja (Põhja-Koiva) maastikukaitsealale, mida võib täie õigusega nimetada üheks Baltikumi väärtuslikumaks ja liigirikkamaks pärandmaastikuks. Saame omalt poolt panustada selle ainulaadse piirkonna mitmekesisuse säilimiseks.

Harivesilik on põnev kahepaikne, kes meenutab välimuselt sisalikku. Eestis on ta levinud peamiselt Võru-, Valga- ja Põlvamaal, kuid üksikuid leiukohti on teada ka mujalt. Talveune veedavad nad näriliste urgudes, kännualustes, keldrites, puuriitades ja mujal, ning pulmi peavad väikestes tiikides. Harivesilike sigimisperiood algab aprillis, mil isasloomadele tekib seljale kõrge hambuline hari – sellest ka liigi nimi. Laiema levikuga liigist tähnikvesilikust erineb harivesilik suurema, tumedama ja krobelisema naha poolest.

Verev lemmmalts on invasiivne võõrliik, mis on Eestisse sattunud pika ringiga kaugelt Himaalajast. Siinses kliimas tunneb ta end suurepäraselt ja seetõttu kipub meie kodumaiseid taimi "välja sööma". Tegemist on üsna kauni taimega – tema suured õisikud, mille värvus varieerub valgest tumelillani ongi peamine kurjajuur, miks verev lemmmalts üldse Euroopasse kurja tegema sattus. Tänaseks on vereva lemmmaltsa aias kasvatamine keelatud, kuid sellele vaatamata jätkub tõrjetöid veel pikaks ajaks.

Saarnaki laiul on paljude talguliste meeltes ebamaine kõla ja värving. Siin on armastanud aega veeta ja molutada ka Fred Jüssi. Elu Saarnakil on üsna askeetlik, sest ööbitakse isiklikes telkides ja magamiskottides, kuid see-eest saab seda kõike teha kauni looduse ja pärandkultuuri keskel.