Unustame mõneks ajaks muruniiduki põrina ning haarame hoopis sportlikuma ja keskkonnasõbralikuma tööriista, vikati, järele! Esmasel kokkupuutel võib vikat veidi hirmutav tunduda, kuid oskuslike õpetajate käe all saab vikatiga niitmise kunst üsna kiiresti käppa ja harjutamisruumi on Suvekoolis terve Palupõhja puisniidu jagu. Kui lihased hoogsast vikatitreeningust kangeks jääma kipuvad, saab neid kerge vaevaga kas töötubades, head muusikat kuulates või õhtul saunas mõnusasti lõdvestada. Palupõhja puisniidu suveidüll ootab nii värskeid talgurebaseid kui staažikaid talguhunte järjekordsele suve vingeimale trennipeole!

Kui päev hääbub ja tuulekohin vaibub, täitub Palupõhja ainulaadsete helidega. Kõlama hakkavad puidust, metallist ja veest sündivad rütmid, mis kannavad endas looduse hingust ja inimese puudutust. Tule ja saa osa sellest erilistest helirännakust. Palupõhja ootab, loodus hingab ja muusika sünnib. Tule istu koos meiega lõkke äärde või murule, lase helidel end kanda. Sel õhtul ei pea rääkima – piisab, kui kuulad.

Verev lemmmalts on invasiivne võõrliik, mis on Eestisse sattunud pika ringiga kaugelt Himaalajast. Siinses kliimas tunneb ta end suurepäraselt ja seetõttu kipub meie kodumaiseid taimi "välja sööma". Tegemist on üsna kauni taimega – tema suured õisikud, mille värvus varieerub valgest tumelillani ongi peamine kurjajuur, miks verev lemmmalts üldse Euroopasse kurja tegema sattus. Tänaseks on vereva lemmmaltsa aias kasvatamine keelatud, kuid sellele vaatamata jätkub tõrjetöid veel pikaks ajaks.

Hanikatsi laid asub Hiiumaast võrdlemisi kaugel, mis võib olla ka selle saarekillukese suhteliselt hilise asutamise põhjuseks: tõenäoliselt ei olnud siin püsielanikke veel 17. sajandi keskpaiku. Õige pea asus siia aga kaluripere, seejärel kõrts ning kahe maailmasõja vahel oli laiul kaks talu. Saar tühjenes inimestest 1964. aastal. Jäljed mõnesaja-aastasest inimtegevusest on aga veel jälgitavad: laidu katavad ranna- ja puisniidud ning puiskarjamaad – mõned veel hoolduses, aga paljud võssa kasvanud.