Püsivalt on Abrukal elatud alates 18. sajandist ja kuigi tänapäeval on saar tegemas läbi metamorfoosi pigem suvituspaigaks, on siin siiski ka aastaringset asutust säilinud. Abrukal leidub rikkalikult pärandkultuuri vanade talukohtade ja tuulikute näol. Uuema aja hõngu kohtab endiste kolhoosihoonete läheduses jaanalinde seirates. Troopilistest jaanalindudest on aga palju tähtsam meie oma kodumaine lind niidurüdi, kes vajab elamiseks avatud rannaniite.
Abruka on niidurüdile väga sobiv paik, kuid vahepeal hoolduseta jäänud rannaniidud on hakanud võsastuma ning vajavad seetõttu talguliste abikätt avaruse taastamisel. Niidurüdi on väikest kasvu kahlaja, kelle arvukus on seoses rannaniitude kadumisega drastiliselt langenud. Rannaniidul kasvavad puud ja kadakapõõsad loovad rebastele, kährikutele ja varestele võimaluse niidurüdile ja tema järelkasvule jahti pidada. Seetõttu on tarvis hoida rannaniidud võsast puhtana, et nii niidurüdide kui ka teiste rannaniitudel elutsevate veelindude populatsioon saaks taastuda.
Tööst vabal ajal tegeleme Abruka saare avastamisega. Saare kaunite laialehiste metsade alusrindes leidub ohtralt viinamäetigusid ja siksakilisi rästikuid. Kohata võib rebaseid ja jämedaid ning muhklikke põlispärnasid. Abrukalt pärit kaksikvendadest kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik on oma teostes värvikalt kirjeldanud kohalikke inimesi ja kultuuri. Enne talguid nende lektüüriga tutvudes omandab külavahel jalutuskäiku tehes kõik silmaga nähtav kahtlemata hoopis teistsuguse mõõtme.
Üks saareelanik ütles kirjanik Jüri Tuuliku sule läbi nõnda: "Ilmas oo jo igatsugu inimesi, alvemaid ning paremaid, koos peavad keik oma aja ää olema, metsa’p saa kedagid visata. Peame aga oma Abruka peale keik ää mahtuma, vesi ümberringi, meretagune asi, küll valjud tuuled viha jahutavad." Selline on see saarerahva elu. Tule sinagi Abrukat kaema – ikkagi ju meretagune asi.
Talguid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).