Verev lemmmalts on invasiivne võõrliik, mis on Eestisse sattunud pika ringiga kaugelt Himaalajast. Siinses kliimas tunneb ta end suurepäraselt ja seetõttu kipub meie kodumaiseid taimi "välja sööma". Tegemist on üsna kauni taimega – tema suured õisikud, mille värvus varieerub valgest tumelillani ongi peamine kurjajuur, miks verev lemmmalts üldse Euroopasse kurja tegema sattus. Tänaseks on vereva lemmmaltsa aias kasvatamine keelatud, kuid sellele vaatamata jätkub tõrjetöid veel pikaks ajaks.

Hanikatsi laid asub Hiiumaast võrdlemisi kaugel, mis võib olla ka selle saarekillukese suhteliselt hilise asutamise põhjuseks: tõenäoliselt ei olnud siin püsielanikke veel 17. sajandi keskpaiku. Õige pea asus siia aga kaluripere, seejärel kõrts ning kahe maailmasõja vahel oli laiul kaks talu. Saar tühjenes inimestest 1964. aastal. Jäljed mõnesaja-aastasest inimtegevusest on aga veel jälgitavad: laidu katavad ranna- ja puisniidud ning puiskarjamaad – mõned veel hoolduses, aga paljud võssa kasvanud.

Puisniidud kuuluvad meie vanimate maastikuvormide hulka. Nad tekkisid ürgveise, piisoni ja ulukhobuse poolt lagedamaks söödud hõredamasse metsa. Heina hakati puisniidul tegema umbes 2000 aastat tagasi. Sellest ajast peale on erinevad taime-, putuka- ja linnuliigid kohastunud just puisniidul elamiseks. Möödunud sajandi teine pool tõi aga karjakasvatusse ja heinaniitmisse nii suuri muutuseid, et puisniidud hakkasid vaikselt kaduma ja võssa kasvama.

Kas päikesepark võib olla elurikkuse oaasiks? Kohaks, kus on elupaik väikeloomadel ja maaspesitsevatel lindudel, kus lokkab lilleaas ja sumisevad kimalased-mesilased. Teeme koos Nurme pargis selle võimalikuks. Tule ehita meiega mesilasliivikuid, raja oksakuhilaid, kohenda veesilmu, istuta põõsaid ja külva lillevälju.