Varakevadine Viljandimaa, Heimtali muuseum ja Anu Raud manavad kahtlemata iga talgulise vaimusilma ette Eesti pärimuskultuuri ning maalilised vanad metsad. Heimtali talgud on suurepärane võimalus ühendada meeldiv kasulikuga: külmunud maaga on metsas juba valikraied tehtud ja nüüd on aeg puudest teha halud ning laduda need kuivama, et saada järgmiseks talveks küttepuud.

Varjatud eluviisiga lendorav on Eestis väljasuremise piiril, mistõttu on vähestel olnud õnne seda imetajat oma silmadega näha. Öise eluviisiga loom on väikeste mõõtmetega, liigub peaaegu hääletult ning varjub päevasel ajal puuõõntesse. Alutaguse metsadesse koondunud populatsioone ohustavad elupaikade isoleeritus ja kadumine, kisklus, pesapuude raie ja häirimine. Kuidas saaksime talgulistega lendoravat aidata?

Tule appi ELFi vapiloomale lendoravale! Varjatud eluviisiga ja haruldane lendorav on üks ütlemata põnev ja armas loom, kes tegutseb valdavalt videvikus ja öösel. Tema hääletud hüpped puult puule ulatuvad sageli 20–50 meetrini ning liuglemise suunda saab ta muuta sabaga tüürides. Maandumisel toimivad lennusekurrud langevarjuna, mis aitab hoogu pidurdada. Lendorava arvukuse langemise pidurdamiseks on tarvis kaitsta tema elupaiku.

Puisniidud on meie põlised pärandmaastikud. Esimesed puisniidu-ilmelised paigad hakkasid muinasasulate ümber kujunema juba aastatuhandete eest: tööriistade või ehitiste tarbeks langetati valikuliselt puid ning hiljem lisandus karjatamine. Arheoloogilised vikatileiud näitavad, et heinaniitmine puisniitudel ulatub 1500-2000 aasta taha. Nende kaunite pärandkoosluste muljet avaldava liigirikkuse tagavad mitmed tegurid. Eeskätt on puisniit kasvukohana väga mitmekesine: omavahel on põimunud mets ja niit. Tähtis roll on aga ka niitmisel ja mullaviljakusel.