Tulevased talgud

Verev lemmmalts (Impatiens glandulifera) on üheaastane rohttaim, mis pärineb Himaalajast. Oma pilkupüüdvate õite tõttu toodi teda juba 19. sajandi keskpaiku ilutaimena Euroopasse ja peagi sai temast ka Eestis populaarne koduaedade kaunistaja. Paraku sobib verevale lemmmaltsale meie kliima nii hästi, et üsna kiiresti levis ta koduaiast loodusesse, kus hakkas kohalikku taimestikku välja tõrjuma.

Unustame mõneks ajaks muruniiduki põrina ning haarame hoopis sportlikuma ja keskkonnasõbralikuma tööriista, vikati, järele! Esmasel kokkupuutel võib vikat veidi hirmutav tunduda, kuid oskuslike õpetajate käe all saab vikatiga niitmise kunst üsna kiiresti käppa ja harjutamisruumi on Suvekoolis terve Palupõhja puisniidu jagu. Kui lihased hoogsast vikatitreeningust kangeks jääma kipuvad, saab neid kerge vaevaga kas töötubades, head muusikat kuulates või õhtul saunas mõnusasti lõdvestada. Palupõhja puisniidu suveidüll ootab nii värskeid talgurebaseid kui staažikaid talguhunte järjekordsele suve vingeimale trennipeole!

Kui päev hääbub ja tuulekohin vaibub, täitub Palupõhja ainulaadsete helidega. Kõlama hakkavad puidust, metallist ja veest sündivad rütmid, mis kannavad endas looduse hingust ja inimese puudutust. Tule ja saa osa sellest erilistest helirännakust. Palupõhja ootab, loodus hingab ja muusika sünnib. Tule istu koos meiega lõkke äärde või murule, lase helidel end kanda. Sel õhtul ei pea rääkima – piisab, kui kuulad.

Verev lemmmalts on invasiivne võõrliik, mis on Eestisse sattunud pika ringiga kaugelt Himaalajast. Siinses kliimas tunneb ta end suurepäraselt ja seetõttu kipub meie kodumaiseid taimi "välja sööma". Tegemist on üsna kauni taimega – tema suured õisikud, mille värvus varieerub valgest tumelillani ongi peamine kurjajuur, miks verev lemmmalts üldse Euroopasse kurja tegema sattus. Tänaseks on vereva lemmmaltsa aias kasvatamine keelatud, kuid sellele vaatamata jätkub tõrjetöid veel pikaks ajaks.

Hanikatsi laid asub Hiiumaast võrdlemisi kaugel, mis võib olla ka selle saarekillukese suhteliselt hilise asutamise põhjuseks: tõenäoliselt ei olnud siin püsielanikke veel 17. sajandi keskpaiku. Õige pea asus siia aga kaluripere, seejärel kõrts ning kahe maailmasõja vahel oli laiul kaks talu. Saar tühjenes inimestest 1964. aastal. Jäljed mõnesaja-aastasest inimtegevusest on aga veel jälgitavad: laidu katavad ranna- ja puisniidud ning puiskarjamaad – mõned veel hoolduses, aga paljud võssa kasvanud.

Puisniidud kuuluvad meie vanimate maastikuvormide hulka. Nad tekkisid ürgveise, piisoni ja ulukhobuse poolt lagedamaks söödud hõredamasse metsa. Heina hakati puisniidul tegema umbes 2000 aastat tagasi. Sellest ajast peale on erinevad taime-, putuka- ja linnuliigid kohastunud just puisniidul elamiseks. Möödunud sajandi teine pool tõi aga karjakasvatusse ja heinaniitmisse nii suuri muutuseid, et puisniidud hakkasid vaikselt kaduma ja võssa kasvama.

Kihnu saar on peamiselt tuntud siinse kultuuri ning sajanditevanuste traditsioonide elushoidmise poolest. Loodusesõpradele pakub aga saar kahtlemata mitmekülgseid lisaboonuseid: Kihnu on oluline elurikkuse tugipunkt, kus kohtuvad kõikvõimalikud tegelased nii maalt kui merelt. Rändlindudele on saar tähtsaks logistikasõlmeks, mistõttu muutub Kihnu igal sügisel linnusõprade paradiisiks. Talguliste abiga hakkame Kihnu saare elurikkusele vürtsi juurde lisama ehk puisniitu taastama.

Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel asub toreda pikerguse kujuga Hobulaid, mida võib täie õigusega meie oma paradiisisaareks nimetada. Keskajal karjatatud siin Haapsalu piiskopilinnuse hobuseid, millest ka saar on oma nime saanud. Hobulaiu roheluse keskel kipuvad kõik mure- ja argimõtted täielikult ununema ning maailm saab isegi lühiajalise saarelviibimise järel hoopis uued ja heledamad toonid. Kuigi saar on imepisike, jagub siia kuhjaga hingematvaid loodusvaateid ja üllatuslikke pärandkultuuriobjekte.

Jõed ja ojad viivad merre märkimisväärses koguses lämmastikku ja fosforit. Kui merevees on taime-toitaineid palju, siis hakkavad vohama vetikad ning kogu elustik veekogus läheb paigast ära. Seda on kerge märgata suvistel perioodidel, kui Matsalu lahte ujuma minnes on kõik kohad vetikaid ning surnud kalu täis.

Alam-Pedja looduskaitseala asub endises Võrtsjärve nõos, veel 7500–10000 aastat tagasi oli praegune soomaastik suures osas kaetud veega. Kaitseala piiridki kulgevad valdavalt mööda suuremaid veesooni: lõunast piirab teda Emajõe luha lõunaserv, idast Laeva jõgi, põhjast aga Pedja, Umbusi ja Pikknurme jõed ning läänest Pede ja Põltsamaa jõgi.