Tulevased talgud

Verev lemmmalts ei ole Eestis pärismaine taimeliik, vaid on sattunud meie loodusesse aedadest, kus teda on kasvatatud kaunite õite tõttu. Lemmmalts levib kiiresti ning moodustab tihedaid kolooniaid, kus taimed võivad kasvada lausa 3 meetri kõrguseks. Seetõttu on too võõrliik ohuks meie kohalikele taimekooslustele. Kiire leviku tagab eelkõige paiskviljade olemasolu. Nimelt lõheneb küps kupar plaksuga lahti ning paiskab tuhandeid seemneid kuni 7 (!) meetri kaugusele.

Algselt küll Himaalaja elanik, on verev lemmmalts nüüdseks muutunud osaks Euroopa loodusest. Nimetatud liiki hakati õhtumaadesse tooma juba 19. sajandil, mil lemmmalts erksavärviliste õite tõttu ilutaimena populaarsust kogus. Kiire kasvu ja äkilise leviku tõttu – see roosilehti meenutavate lehtedega taim võib seemneid katapulteerida lausa 7 meetri (!) kaugusele – on verevast lemmmaltsast saanud oht meie kohalikele taimekooslustele. Selle liigi tõrje on suuresti käsitöö, mistõttu on talgulistel tema leviku piiramisel võimalik oluline panus anda.

Mudakonn on elevust ja põnevust tekitav kahepaikne. Esiteks võivad tema kullesed kasvada konnade mõistes hiigelsuureks, lausa 15 cm pikkuseks! Teiseks on ta öise loomana väga salapärase eluviisiga: päeval kaevub pinnasesse ja öösel ilmub välja oma salajaseid konnaasju ajama. Häältki teeb ta vaid peidetult ehk täpsemalt veekogu põhjas olles, kust konnadele omase krooksumise asemel kostab meieni hoopis koputustena kõlavaid helisid.

Abrukal on imekaunid sõnajalgadesse uppunud lehtmetsad ja jämedate pahklike tüvedega niinepuud. Siinsed paigad on eestlaste mällu vajutanud kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik ning Albert Uustulnd oma lustakate raamatute ja unustamatute tegelaskujudega. Abruka on kohane paik, kuhu kiirest argipäevast vahelduse saamiseks põgeneda ning lasta ajarattal omasoodu kulgeda. Aga mitte ainult. Abruka on ka paik, kus lisaks saareelu nautimisele ulatada abikäsi Eesti loodusele.

Kui looduslikke pühapaiku, nagu hiisi, ohvrikive ja pühasid allikaid võib nimetada meie maa vanimateks kaitsealadeks, siis puisniite võib kahtlemata kutsuda kõige põlisemateks parkideks. Kuigi puisniidud tekkisid pigem majanduslikel kui virgestuslikel põhjustel – siin varuti vikatiga heina kariloomadele talvesöödaks – pakuvad sealsed puudegruppidega vahelduvad niidulaigud ehedat silmailu ja õdusat jalutuspaika. Loodustalgud viivad meid Haapsalu lähedasele Hobulaiule, mis oli kunagi piiskopilinnuse hobuste suviseks karjamaaks.

Võttes arvesse tõsiasja, et kõre on Euroopa kõige väiksem kärnkonn, suudab see tegelane kogu hingest laulu lõõritades uskumatult valju heli tekitada. Kogenematum kõrv võib kõre laulu segi ajada nii mõnegi linnu või putukaga, näiteks öösorri ja roo-ritsiklinnu või kaerasori ja ritsiklastega. Võrreldes varasemate aastakümnetega on kõre laulu nüüdisajal kuulda vaid vähestes paikades. Mis on selle põhjuseks ja kuidas saaksime kõrele talgutega abiks olla?

Феодорисоо (Feodorisoo) находится в национальном парке «Алутагузе» района Ида-Вирумаа. Болота – наша древнейшая природная экосистема. Именно в болотах нашли себе дом многие организмы, которые нуждаются в своеобразной — чуть влажной и кислой — жилой среде. Болота более тысячи лет являются домом для беспозвоночных и млекопитающих. Нетронуты, спокойны, трудно досягаемы — хорошее место для животных, чтобы растить своё потомство.

Suvine Hiiumaa, Kassari ja Sääretirp manavad kahtlemata iga talgulise vaimusilma ette mõnusaid kujutelmi sinisest suvetaevast, jahutavast mereveest ja õdusast puhkusest. Käina talgud on suurepärane võimalus ühendada meeldiv kasulikuga: rohelusse mattunud Hiiumaa ja imekauni Kassari vahele jääb madal Käina laht, mille kallastel leidub niidurüdi pesitsuspaiku. Nimetatud rannaniidud on aga kohati ebasündsalt kadakaid täis kasvanud, muutudes seeläbi rüdile elamiskõlbmatuks.