Harivesilik ehk põhja-harivesilik (Triturus cristatus) on kahepaikne, kes kuulub vesiliku perekonda ja salamanderlaste sugukonda. Varem hajusalt kogu Mandri-Eestis paiknenud liik on tänapäeval levinud peamiselt Kagu-Eestis ja Lääne-Virumaal. Sisalikku meenutava kahepaikse kehapikkus on ca 14-18 cm, nahk musta või tumehalli värvi ning kõhupool erkkollane või oranž. Meil märksa tavalisemast ja levinumast kahepaikseliigist, tähnikvesilikust, on harivesilikku kerge eristada: viimane on suurem, tumedam ning nahk on krobeline, kaetud jämedate teradega. Pulmaajal kasvatavad isased omale selga hambulise harja, millest tuleneb ka nende eestikeelne nimetus, kuigi tegelikult tekib hari ka tähnikvesilikele.
2020. aasta juulis Haanja talgutel kohatud harivesilik. Foto: Ülle Oja.Harivesiliku kaitse tegevuskava kohaselt on harivesilikku ohustavaks teguriks Eestis peamiselt sobilike sigitiikide degradeerumine. Traditsioonilise talupidamise ja maakasutuse muutuse tõttu on kasutusest äralangenud palju endiseid linaleoauke, loomade jootmistiike ja muid taolisi väikeveekogusid, mistõttu need kasvavad võsa ja taimestikku täis. Kudemisveekogud on kas kaladega asustatud, kinni kasvanud, kuivendatud, kinni aetud või prahistatud. Harivesilikule sobilik veesilm on puhtaveeline, asub vähemalt osaliselt päikesepaistel, seal esineb madalakasvulisi veetaimi (vesimünt, penikeel) ning seal pole kalu, sest kalad söövad vesilikukulleseid.
Harivesilikutalgutel puhastatakse sigitiikide kaldaid võsast ja liigsest taimestikust. Tegutsetakse oksakääride, võsalõikurite ja mootorsaagidega. Nendel talgutel on võimalik ka kahlajapükstega tiiki sisse minna, et hundinuiasid välja kitkuda. Mahavõetud võsa kogutakse oksahunnikutesse ning sobivate ilmaolude korral põletatakse. Harivesilikutalgutel on korduvalt kaasa löönud vabatahtlikud Belgia noored partnerorganisatsiooni Bouworde kaudu.
Harivesiliku heaks on tublide talguliste abiga taastatud kümneid tiike. Tööd on küll ja veel ning korrastamist vajavatest tiikidest puudust ei tule. Oluline on harivesiliku jaoks luua võimalikult palju potentsiaalseid sigimiskohti, et liigi käsi siinmail hästi käiks. Nii mõnelgi talgul on tiigis harivesilikku silmatud.
Näide harivesiliku sigitiigist enne ja pärast kallastelt võsa raiumist. Pildistatud 2019. aasta talgutel. Foto: Kadri Aller.
