Luhtade aasta 2025

Luhtade teema-aastal on tulekul mitmed luhatalgud: Alam-Pedja looduskaitsealal Emajõe ja Matsalu rahvuspargis Kasari jõe luhtadel.

Luhtasid võib nimetada ka lamminiitudeks või luhaheinamaadeks ning tegemist on üleujutavate poollooduslike kooslustega ehk kohtadega, mille liigiline koosseis on kujunenud tänu inimtegevusele – niitmisele ja karjatamisele. Luhad asuvad jõgede ja suuremate ojade lammidel, kuhu tulvavesi kannab setteid, või siis madalate kallastega järvede ümber (näiteks Võrtsjärv, Peipsi). Viimaseid nimetatakse luhtadeks küll tinglikult, sest järvede üleujutuste ja sellega toodavate setete iseloom erineb jõgede luhtadest suuresti. Lamminiidud on levinud üle Eesti ja rohkem on neid suuremate jõgede – Emajõgi, Põltsamaa, Pedja, Kasari, Halliste, Raudna, Piusa, Koiva, Mustjõgi, Narva ülemjooks – lammidel. Luhtadelt on kokku leitud enam kui 350 liiki soontaimi, sealhulgas I kategooria kaitsealustest liikidest harilik kobarpea ja püsiksannikas ning II kategooria liikidest emaputk, oja-haneputk, Russowi sõrmkäpp, sinine emajuur, kollane kivirik, Siberi koldkaer.

Luhad on tekkinud kunagistest lammimetsadest ehk teisisõnu, inimesed on jõelammidelt eemaldanud puid ja võsa ning hiljem hakanud aladel kariloomade jaoks heina niitma. Luhakooslustele eelnenud lammimetsade puhul on olnud tegu tamme ja jalaka-künnapuu lehtmetsade, sanglepa-lodumetsade ning pajustike ja hall-lepikutega. Vaid vähesed lamminiidud on sellised, kus pole eelnevalt metsa kasvanud. Põhjuseks võis olla puude kasvuks sobimatud mullad, suured rohusööjad (näiteks põdrad) või puittaimede kasvu kärpivad ning üleujutatud alasid loovad koprad. Matsalus on mitmed luhaniidud tekkinud seeläbi, et maa kerkimisel merest on alasid järk-järgult niitmisse võetud ilma, et need oleksid kunagi jõudnud metsastuda.

Karjatamine algas Eesti luhtadel küll varem kui niitmine, juba ca 3000 – 4000 aastat tagasi, kuid ajalooliselt kasutati neid eelkõige heinamaadena. Loomi viidi vaid kodulähedasematele luhtadele ädalale sööma. Niitmise puhul mindi kodust kaugel asuvatele aladele tervete peredega ning sageli paariks nädalaks; kohati rajati ajutisi eluasemeid. Heina niideti vikatiga, hiljem mõnel pool hobuniidumasinaga, ning sageli viidi hein talude juurde taliteega.

Eelkõige suurematele luhtadele on väga iseloomulik ka vanajõgede olemasolu. Vanajõed või soodid või kooldud või kolgad või ka lammid on luhaveekogud, mis on tekkinud jõesängi aeglase ümberpaiknemise teel. Vanajõed võivad olla kas ühest või mõlemast otsast peajõega ühendatud või ajapikku muutunud jõest eraldatuks. Tegemist on oluliste paljunemispaikadega kaladele, aga ka luhtade selgrootutele. Vanajõgede ja luhtadega seotud kalaliike on umbes 40, sealhulgas kaitsealustest liikides vingerjas (III), hink (III), võldas (III) ja tõugjas (II). Luhaputukate lõviosa moodustavad vee-eluviisiga liikide valmikud: kiilid, ühepäevikud, ehmestiivalised, osa kahetiivalisi, lutikalisi ning mardikalisi.

Läbirände ajal on luhad väga olulised peatumis- ja toitumisalad peale luikede-hanede ka suurele hulgale kahlajatele – eelkõige kiivitajatele, tutkastele, muda- ja teistele tildritele, vigledele ning tikutajatele. Kaitsealustest läbirändajaist olgu nimetatud väike- ja laululuik ning väikekoskel.

Eesti lamminiitude maksimumpindala saavutati 19-20. sajandi vahetuse paiku, mil see oli ligikaudu 150 000 hektarit. Möödunud sajandi keskpaigaks oli pindala vähenenud 83 000 hektarini ning 1970. lõpuks umbes 26 000
hektarini. Ka praegu on Eestis luhtasid ligikaudu 25 000 – 30 000 hektarit, kusjuures üle poole luhaaladest on halvas seisundis. Meie luhtade suurimaks ohuteguriks on hooldamise lakkamine, millele järgnevad alade võssakasvamine, liigirohkuse langus ja niitude pindala vähenemine.