„Mis maa see on, siin pole ühtki mäge“ võib mõni nuriseda, kuuldes, et tulekul on talgud Lääne-Virumaa ja Järvamaa piiril endises järvekriidi kaevanduses. Vägevat mäge siin tõesti pole, ent seevastu on siinne taimerikkus erakordne, nagu ka maastik ja paiga ajalugu.
Alustame näiteks ajaloost. Esiteks jooksis Varangul poisiklutina ringi ja luristas siinsetest allikatest vett Eduard Viiralt. Teiseks juba enne teist ilmasõda hakkas siin tegutsema Eesti senini ainus järvekriidi kaevandus. Järvekriiti kasutati nii ehituses (pahtli ja värvide koostises), loomasöödas kui mulla happesuse reguleerijana põllul.
ELFi talgud ei ole kunagi olnud samas pelgalt põneva ajalooga paikadega tutvumine. Talgutele tullakse tegema tööd looduskaitse hüvanguks. Varangu looduskaitseala elupaigad teeb osaliselt erakordseks seesama järvekriit ja tema kaevandamine. Paljud Eesti käpalised armastavad just selliseid kasvukohti, mis on lubjarikka ja segipööratud mullaga ning valgusele avatud. Peale kaevandamise lõppu, kui songitud maa anti tagasi looduse meelevalda, muutus kunagine kriidikaevandus paljudele taimeharuldustele erakordselt soodsaks. Koos kasvasid siin mitmed ja mitmed kaitselause käpalised. Ajapikku on aga seda soodsat seisundit hakanud liigselt enda kasuks kallutama puud ja põõsad, varjutades kõik madalamad taimed. Looduskaitsjate nõu sellise probleemi vastu on puu ja põõsarinde harvendamine.
Talgulisi ootab siin talvel maha saetud võsa, mis tuleb nüüd tasa ja targu kokku kanda ja põletada. Õhtupoolikutel teeme tutvust siinsete põnevamate paikadega, uurime, kas rändavad veelinnud ja kahlajad tunnevad ennast koduselt ka tehisveekogudel ja ahmime endasse sama hõngust, mida Eduard Viiralt sada aastat tagasi.
Talguid kaasrahastab RMK.