Võttes arvesse tõsiasja, et kõre on Euroopa kõige väiksem kärnkonn, suudab see tegelane kogu hingest laulu lõõritades uskumatult valju heli tekitada. Kogenematum kõrv võib kõre laulu segi ajada nii mõnegi linnu või putukaga, näiteks öösorri ja roo-ritsiklinnu või kaerasori ja ritsiklastega. Võrreldes varasemate aastakümnetega on kõre laulu nüüdisajal kuulda vaid vähestes paikades. Mis on selle põhjuseks ja kuidas saaksime kõrele talgutega abiks olla?
Kõre arvukus Eestis on hüppeliselt langenud peamiselt elupaikade kadumise tõttu. Varem Maarjamaa maastikupildis nii tavalised rannaniidud ja –karjamaad on traditsiooniliste karjapidamisviiside kadumise tõttu suuresti võsa ja roogu täis kasvanud. Nii kaotab kõre oma kodu, sest kõrgest rohust ja roost tema juba läbi ei roni: hüpata ta nimelt ei oska ja tatsab hoopiski mööda maapinda. Kihnlased ja manijalased kutsuvad teda seetõttu ka ronijaks konnaks. Kõre unistuste maastik on lage rannaniit, kus leidub ka liivaseid alasid ning ajutisi lompe sigimiseks. Manilaiul saame kõret aidata tema kodu “remontimisega” ehk lagedate rannaalade taastamisega läbi roo niitmise.
Madal ja heinane Manilaid on pikliku ja kitsa kujuga saar, mille ühest otsast teise jookseb 1930. aastatel rajatud majadega ääristatud külatänav. Just eelpool nimetatud ajal muutus varemalt heinamaana kasutuses olev Manija rahvarohkeks. Nimelt asusid siia ümber inimesed tol ajal ülerahvastatud Kihnu saarelt. Nõndaks on manijalased "Kihnu tõugu" ja siingi võib tanumal jalutades vilksamisi märgata mõnd pearätti ja triibulist seelikut kandvat naisterahvast. Silmailu pakuvad ka kaldale tõmmatud eakad merealused, puuvõrades sädistavad laululinnud ja valendav tuletorn. Päevasele tegusale talgutööle vastukaaluks saab ühel õhtul nautida ka kosutavat sauna.
Talguid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).