Võrumaal asuv Peetri jõgi saab alguse ja suurema osa oma veest meie naabrite lätlaste juurest. Jõe kogupikkus on ligi 75 km, millest Eestimaale jääb vaid veerandi jagu. Sellest omakorda kümne kilomeetri pikkune lõik jääb Peetri jõe maastikukaitsealale.
Puhta veega jõgi pakub elupaika mitmelegi Euroopas ja ka meil ohustatud liigile: siin elavad paksukojaline jõekarp, hink, võldas, jõesilm, harjus ja jõeforell. Samuti leidub siin ka lõhe ja meriforelli koelmuid. Kaitseala tervikuna on üks viimaseid kohti Eestis, kus võib hea õnne korral näha lendamas siniraaga.
Kunagi käis Peetri jõe kallastel usin heinaniitmine, mis paljudes paikades on tänaseks soiku jäänud. Seetõttu on jõe kallastele hakanud kasvama hall lepp, mis aja pikku on vanaks saanud ja kaldavallidelt vette kukkunud ning jõe vaba voolamise mitmes kohas ummistanud.
Tihedalt kuhjunud puud on tekitanud tänaseks tropid, millest madalvee ajal enam osad kalad läbi ei pääse. Samuti kogunevad ummistuste taha setted, mis jõekarbid ning kalade koelmud enda alla matavad.
ELFi talgulised tõmbavad sedakorda kahlamispüksid ja kummikud jalga ning annavad oma ühise panuse selleks, et Peetri jõgi elupaigana paremaks muutuks ja vesi jõesängis vabamalt liikuda saaks.
Lisaks töötegemisele saame paremini tundma õppida vooluvete elustikku, nautida kevadist loodust ning tööpäeva lõpus lõõgastuda saunas.
Talgujuhid Jaanus Libek ja Epp Adler.
Talguid toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.