Sood on ürgsest ajast eestlase kodukandi ja maailmapildi juurde kuulunud. Soo pakkus pelgupaika vaenlase vägivalla eest, aga ka maitsvaid marju toidulaua mitmekesistamiseks ning sammalt talutare soojustamiseks. II Maailmasõjale järgnenud võõrvõimu ajastu tõi kaasa ümberkorraldused maakasutuses ning ulatuslikud sookuivendamised. Seeläbi tehti aga karuteene loodusele, sest soo ei ole lihtsalt märg ja tüma maa, vaid vajalik ökosüsteem paljudele liikidele, sealhulgas inimesele.
Sood on olulised magevee puhastajad ja talletajad ning süsiniku sidujad, pehmendades seeläbi inimtekkelisi kliimamuutusi. Nii mõnelegi liigile on soo ainuvõimalik elupaik; nimetagem siinkohal näiteks rabapüüd, turbasamblaid ja jõhvikaid. Soid taastakse peamiselt kopatööga, kuid kõikjal maapind rasketehnikat ei kanna ja siinkohal tuleb mängu talgubrigaad. Sootalgutel ehitatakse kuivenduskraavidele turbapätsidest käsitsi paisusid. Tegemist on füüsiliselt nõudliku, kuid kambaga koos tehes vahva tööga, kus turbapätsid liiguvad inimketti mööda käest kätte ning vahepeal saab paisu otsas hüpates seda tihedamaks talluda. Sugugi haruldased pole juhtumid, kus talgugrupid on maha pidanud spontaanseid ja lustakaid mängusõdu üksteist turbamudaga pildudes.
Enamasti eeldab talgupaika jõudmine ka paari kilomeetri mätliku maa läbimist sealjuures labidat ja ämbrit tassides. Boonuseks on aga kaunid rabamaastikud ja selle talgu raames saab väisata lausa kolme talgupaika: Feodori, Tudu ja Sirtsi sood. Ja seda kõike rahvusvahelises seltskonnas
–
eestlastele tulevad appi Belgia noored. Niisiis on tegemist hea võimalusega tutvuda belglaste kultuuriga, vahetada mõtteid ja muljeid loodus- ja liigikaitse teemadel ning väisata tööst vabadel päevadel üheskoos Eesti kirdenurga vaatamisväärsuseid.
Talguid rahastab projekt Soode kaitse ja taastamine LIFE Mires Estonia (projekt nr: LIFE14 NAT/EE/000126).