Sügavrohelised ja pehmed kukemarjamättad, üle männilatvade piiluv tuletorn ja ninasõõrmeid täitev soolakas mereõhk. Sellel paradiislikul oaasil keset Kolga lahte on nimeks Rammu saar. Ajalooliselt on siin asunud kuni saja elanikuga kaluriküla, mille asukad sunniti pärast II maailmasõda nõukogude sõjaväelaste poolt lahkuma.
Elumajade ümber kasvas üksikuid puid, kuid kogu ülejäänud saar oli lage kukemarjanõmm: väga eriilmeline ja haruldane kooslus. Kahjuks metsastati saar 1980. aastatel mändidega, mistõttu on siinne haruldane floora hävimisohus. Õnneks aga pole veel hilja tehtud kahju heastada ning nõmmekoosluse taastumisele kaasa aidata.
Rammule istutatud mändidest on tänaseks saanud jändrik ja okslik läbimatu võsa, mille alla jääv taimestik hävib. Niisiis tuleks männid eemaldada, et säilitada ainulaadset kukemarjanõmme, kus lisaks Eestis tavalisele harilikule kukemarjale leidub ka alamliiki põhja-kukemarja. Viimase puhul on tegemist Eestis haruldase taimega, mida leidubki vaid mõnel põhjaranniku saarel. Suurte mändidega tegeleme sügisestel Rammu talgutel. Suvel aga eemaldame käsitsi noori männiseemikuid, et hoida ära männituka laienemist. Nõndaviisi mootortehnikavabalt tegutsedes häirime kordades vähem ka pesitsevaid linde.
Kuigi Rammu on väike saar, on siia ära mahtunud tervelt neli järve; kaks tuletorni, millest üks on tormiga maha langenud; surnuaed ja linnuvaatlustorn. Kuigi endisaegseid külahooneid pole säilinud ja nende asemele on kerkinud suvilad, on siin-seal veel võimalik silmata vundamentide ja kiviaedade jäänuseid. Hea õnne korral võib näha mere kohal jahti pidavat merikotkast ning õigest kohast otsides haruldast taime rootsi kukitsat. Vabal ajal tegelemegi saare võlude avastamisega ning utsitame kohalikku suvilaomanikku piirkonnast vahvaid lugusid vestma.