Minnes Vilsandile jõudad justkui maailma äärele. Vähemalt Eesti mõistes, sest Vilsandi saar on Eestimaa läänepoolseim asustatud paik. Viimane kindel sadam enne päikeseloojangusse seilamist. Seekord veel siiski pikka merereisi ette ei võta ning piirdume saare avastamisega, kuid loomulikult on lubatud õhtuti igatsevalt päikese silmapiirile kadumist vaada ning unistada kaugetest maadest, viikingitest ja lõputust merest.
Saar ise on samuti omajagu eriline. Vilsandi ja selle ümbrus pole mitte ilmaasjata võetud kaitse alla juba 1910. aastal, mil loodi Vaika linnukaitseala – üks esimesi Ida-Euroopa looduskaitsealasid. Vilsandi on meelepärane peatus- ja pesitsuspaik kümnetele tuhandetele lindudele. Ka loomastik on mitmekülgne, eriti uhke saab olla suure hallhüljeste populatsiooni üle.
ELFi talgulised puutuvad, nagu ikka, rohkem kokku hoopistükkis taimedega ning siingi saarel pole puudu eriilmelistest kooslustest, mille taastamisel abiks olla. Rannaniite, mille kadakavõsa enda alla on võtnud, on siin juba mitu head aastat korrastamas käidud ning see tänuväärne töö jätkub ka sel aastal. Kadakase ala kõrval on juba näha eelnevate aastate töö tulemust, kus Saaremaa Ökoküla lambad hooldustööga jätkavad.
Kadakad ja nende harvendamine, kuhjamine, laasimine ning põletamine saavadki olema ühe tubli Vilsandi talgulise vaateväljas, kätes ja mõtetes mitu mõnusat augustikuist päeva. Loomulikult jõuab ka palju muud - matkata mööda kaunilt sopistunud rannaäärt, maitsta kohalikku suitsukala, saada väärt saunaleili ja tunda end nagu maailma ääre peal.
Talguid toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.