Kogu projekti kestel parandasime rajatisi kolmes eri kohas. See tagas nii töö laadi kui ka elukeskkonna pideva muutumise. Vabad päevad möödusid Bretagnet avastades või Atlandi ookeani ääres vedeledes. Reisisime oma kollektiiviga läbi terve Bretagne läänerannikust idapiirini. Külastatud said pea et kõik suuremad linnad ning tähtsamad vaatamisväärtused.
Meie vabatahtlike rühmas oli kolm Prantsuse neiut - Solenne, Cecile ja Marie, kaks Portugali kutti - Joao ja Henrique, Itaalia neiu Silvia, Bulgaaria neiu Nevin, Saksa neiu Rima ja mina, Mattias, Eestist. Jagasime katust oma töödejuhataja Alaini ning tema kahe põngerja Titimi ja Luluga.
Vasakult: Alain, Lulu, Titim, Henrique, Joao, Marie, Nevin, Solenne, Rima, Silvia, Mattias, Cecile.
Elasime koos nagu üks suur rahvusvaheline pere, majapidamistööd jagasime võrdselt kõigi vahel, õhtusöögid sõime üheskoos, muredega tegelesime ka üheskoos. Koos veedetud nädalad möödusid üldises harmoonias, kõik andsid oma panuse. Taheti head ja tehti hästi. Kui vahel ka kukkus halvasti välja, mida ikka juhtus - oli tuju halb või koduigatsus suur. Kõik paha läks mööda ja sai ruttu unustatud. Kasvasime nende kolme lühikese kuuga päris lähedasteks, mina leidsin endale sõbrad kogu eluks.
Pildil üks minu igakuine lemmik – Ameerika õhtu burgerite ja kõige muu ebatervislikuga.
Kohalikega läbisaamine oli samuti väga hea, inimesed olid väga abivalmis ning tundsid meie tegemiste vastu suurt huvi. Uuriti ja puuriti palju meie kodukohast, tegemistest kodumaal ning tulevikuplaanidest üldisemalt. Kahjuks aga ei osanud mina prantsuse keelt ning valdav enamus kohalikest inglise keelt. Tõlkide abil suhtlemine oli pikaldane ning veniv, aga sellegipoolest huvitav. Lisaks õpetasid kohalikud meile oma traditsioonilisi rahvatantse ja populaarseid õuemänge.
Töö oli rahulik ja töödejuhataja suhtumine väga mõistev. Meil oli aega õppida ja tööga harjuda. Töö ise oli küll vahel veidi üksluine, kuid lõpptulemus oli ülimalt rahuldav. Oma enda kätega ehitatud seinajupi või parandatud müürilõigu üle võis ainult uhkust tunda. Kätt sai proovitud kõigis tööetappides alustades eelneva lammutustööga, müüride puhastamisega kuni sideaine segamise ja müüride reaalse ülesehitamiseni.
Müür enne renoveerimist.
Müür pärast renoveerimist.
Soovitan Euroopa Vabatahtlikku Teenistust tegusale noorele, kes ei karda teha tööd, oskab ja tahab inimestega suhelda, otsib seiklust ja võimalust veidi maailma avastada. Selliselt projektilt tood endaga koju kaasa palju enamat kui esmapilgul arvata.
_____________________________
Oma suvemuljeid jagas Mattias Müür, kes veetis kolm kuud Lääne-Prantsusmaal Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) programmi raames. EVT projekte rahastab Euroopa Komisjon Erasmus+ programmi vahenditest.