Saime üksteisega tuttavaks, avastasime linna ning rääkisime eesootavast projektist ja sellega seotud ülesannetest. Samuti arutasime nädalavahetuste plaane, kuhu minna jne. Meie kasutuses oli minibuss, millega saime natuke Prantsusmaad avastada. Seejärel sõitsime väikesesse külakesse Lääne-Prantsusmaal (Saint Calais), kus seadsime end laagrisse ning koostasime tabelid iganädalaste ülesannetega. Ülesanneteks olid nt nõudepesemine, toiduvalmistamine, koristamine, kuivkäimla tühjendamine, duššide puhastamine jne. Üldiselt täitsime ülesandeid paarides või suuremates gruppides. Kõige populaarsem oli loomulikult toiduvalmistamine. Kõik said võimaluse tutvustada enda maa rahvuskööki ja traditsioonilisi roogasid. Mõnikord oli lõunasöögi ajal sööjaid üle 25. Nimelt olid meil tööülesannete täitmisel abis ka suur grupp töömehi organisatsioonist Etudes et Chantiers. Lõunapaus kestis prantslaslikult vähemalt kaks tundi, pärast söömist joodi kohvi ning suheldi üksteisega. Tööpäevaks pidi valmis olema kell 9, kuid tegelikult mingit tõsist tööd enne kella 11 ei toimunud. Pärast lõunat pidi tööpäev jätkuma, kuid tavaliselt ei saadud enam tööhoogu sisse. Ametlik lõpukellaaeg oli 17.



















Maria Helena (kõige parempoolsem) oma kaasvabatahtlikega puhkehetkel. (Foto: M. H. Luiga)

Valdavalt tegelesime festivali ettevalmistamisega. Ehitasime turvarajatisi, lava, toole ja laudu jne. Panime püsti vabaõhukino ning näituse kohalike loodusfotodega. Külastajatele eraldasime nööridega spetsiaalse telkimisplatsi. Festival toimus kokku kaks päeva. Esimesel päeval oli kohalike turupidajate laat, kus müüdi enamjaolt söögipoolist, õhtul oli kinoseanss, kus näidati kahte dokumentaalfilmi. Filmide vahepeal pakkusime meie pannkooke ja kohvi. Pärast seda mängis laval bänd ning sai tantsida. Festivalile tuli külalisi ümberkaudsetest küladest palju, olin väga positiivselt üllatunud.  

Festivali tarbeks ehitati euroalustest mööbel. (Foto: M. H. Luiga)

Teine päev oli väga sisutihe. Sõit eeslitega, suur laua- ja mälumängude „nurk“ vabas õhus, kusjuures kõik mööbel oli põhupallidest. Lastele oli kõige meeliülendavamaks lõbustuseks tirolien, mis kujutas endast suurt köit, mis kinnitati künkale puu külge ning teine ots ulatus alla festivaliplatsi juurde. Puusadele kinnitasime vöö ning siis sai selle abil alla lasta. Mängiti ka traditsioonilisi ring-, tantsu- ja laulumänge. Õhtul hakkas kahjuks vihma sadama, kuid see ei takistanud ühtegi esinejat. Õhtut sisustasid väga erinevad performance`id: hip-hop tantsijad, videomontaaž Tour de France`ist, kus sai ka ise osaleda, live bänd ning klaasist kuulidega tantsiv mees. See viimane jääb mul ilmselt elu lõpuni meelde. See oli uskumatu kogemus, esiteks tema ebainimlik oskus klaaskuule käsitleda, tema keskendumus, täpne läbimõeldud ja väga meelt lahutav kava jne.

Vabal ajal sai nautida ka Tour de France´i. (Foto: M. H. Luiga)

Pärast festivali olid paar koristuspäeva. Kui siiamaani olid ilmad olnud väljakannatamatult palavad (u. 35 kraadi), siis nüüd kiskus vihmaseks ning telkides ei olnud kuigi mugav. Samas muutis vihm jälle ümbritseva looduse maaliliselt kauniks, rahulikuks ning mulle kui põhjamaalasele oli niiske ja jahedam õhk vahelduseks vägagi meelepärane. Edasised tööülesanded hõlmasid endas metsalangetamist, puude vedamist, tiigi kaevamist konnadele ning ühe erilise taimesordi säilitamist. Tiigi kaevasime valmis peaaegu ühe päevaga, natuke tuli näpistada ka järgmisest hommikust. Kaevamine toimus käsitsi kirkade ning labidatega. Üllatavalt oli taoline füüsiline töö kõigile meelepärane, olenemata päritolust ja iseloomust. Järgmised kaks päeva rohisime me pealtnäha sihitult niitu, kuid tegelikult oli mulle karukella meenutav lill punaste pulgakestega märgitud ning meil jäi lihtsalt üle tema ümbrust puhastada. Sellega meie töökohustused ametlikult lõppesid. Jäi üle ainult laager uuesti kokku pakkida ja need pakid järgmise aasta vabatahtlikke ootama panna. Sisustasime aega pikkade hingekosutavate jalutuskäikudega ning mõnusalt üksteise seltsis aega veetes.

Juba tuligi aeg tagasi tsivilisatsiooni juurde pöörduda. Suundusime taas õpilaskodusse linnas Le Mans. Esimene õhtu soojas elektriga toas tundus õnnistusena, eriti kui akna taga krabistas vihm, kuid varsti hiilis juba ligi igatsus jõevulina, ritsikakoori ning värske õhu järgi. Viimane nädal oli meie projekti kokkuvõtmiseks, tegime esitluse ning arutlesime omavahel möödunud kuud. Samuti oli meil ka viis vaba päeva, mille sisustamine oli vaba valik. Osad käisid Rennes`is, osad Pariisis, üks läks tagasi loodusesse telkima ning mõned jäid lihtsalt Le Mans`i.

Seda kogemust on raske kirjeldada ja sõnadega kokku võtta. Pole kahtlust, et see on ja jääb minu senise elu üheks parimaks kogemuseks. Oli väga hingekosutav veeta kuu aega looduslikus paradiisis imeliste inimestega ilma levi ja internetita. Tekkis selline muinasjutu maailm, nihe igapäevaelust. Iga muinasjutt saab kunagi läbi ja nii tuligi aeg jätta hüvasti ning oma kodumaadele tagasi pöörduda imelist suve meenutama jäädes.
___________________________________________________________________________
Oma suvemuljeid jagas Maria Helena Luiga, kes veetis 6 nädalat Lääne-Prantsusmaal Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) programmi raames. EVT projekte rahastab Euroopa Komisjon Erasmus+ programmi vahenditest.