Linnaloodus on kohati väga mitmekesine. Võib lausa nii olla, et mõne liigi jaoks on linn üheks viimaseks elupaigaks. Nõnda on ka meil üliharuldase taime, mägi-piimputkega, mille üks vähestest elupaikadest Eestis asub Tartu linnas, Ihastes.

Verev lemmmalts (Impatiens glandulifera) on üheaastane rohttaim, mis pärineb Himaalajast. Oma pilkupüüdvate õite tõttu toodi teda juba 19. sajandi keskpaiku ilutaimena Euroopasse ja peagi sai temast ka Eestis populaarne koduaedade kaunistaja. Paraku sobib verevale lemmmaltsale meie kliima nii hästi, et üsna kiiresti levis ta koduaiast loodusesse, kus hakkas kohalikku taimestikku välja tõrjuma.

Veel üks põlv tagasi oli heinategu paljude eestlaste jaoks normaalne osa suvest. Maainimestele oli see eluks vajalik tegevus, linnarahvale aga võimalus korraks asfaltist ja betoonist eemale saada ja üheskoos midagi kasulikku teha. Tänasel päeval saab suur osa maatöödest masinatega tehtud ja keskmine eestlane näeb vikatit heal juhul muuseumis. Õnneks on ka neid, kes vanu tööriistu ja nendega töötamise võtteid pole unustanud ja igal suvel vähemalt korra vikati kätte võtavad, et liikumisest, loodusest ja üheskoos veedetud ajast rõõmu tunda.

Eesti suuruselt teine saar Hiiumaa on paljude eestlaste meelispaik, sest seal kulgeb elutempo mõnusalt rahulikus rütmis. Meri, mets, liivarand ja kadakad on need, mis Hiiumaale meile harjumuspärase näo annavad. Küll aga on Hiiumaa luidete vahele tunginud üks pahalane – pihlenelas, mille väljakitkumisega anname talguliste abiga oma panuse sealse looduse heaks.