Veel üks põlv tagasi oli heinategu paljude eestlaste jaoks normaalne osa suvest. Maainimestele oli see eluks vajalik tegevus, linnarahvale aga võimalus korraks asfaltist ja betoonist eemale saada ja üheskoos midagi kasulikku teha. Tänasel päeval saab suur osa maatöödest masinatega tehtud ja keskmine eestlane näeb vikatit heal juhul muuseumis. Õnneks on ka neid, kes vanu tööriistu ja nendega töötamise võtteid pole unustanud ja igal suvel vähemalt korra vikati kätte võtavad, et liikumisest, loodusest ja üheskoos veedetud ajast rõõmu tunda.

Eesti suuruselt teine saar Hiiumaa on paljude eestlaste meelispaik, sest seal kulgeb elutempo mõnusalt rahulikus rütmis. Meri, mets, liivarand ja kadakad on need, mis Hiiumaale meile harjumuspärase näo annavad. Küll aga on Hiiumaa luidete vahele tunginud üks pahalane – pihlenelas, mille väljakitkumisega anname talguliste abiga oma panuse sealse looduse heaks.

Vikatite luiskamise kaja Palupõhja ümbruse puisniitudel on vaevalt vaibuda jõudnud, kui juba kutsume tublisid talgulisi taas heinakaarele. Et üks õige heinategu kestab rohkem kui Suvekooli niitmispraktikale aega antud, ootab suvesüdames parajalt krõbedaks kuivanud väärt kraam kokku riisumist ja puisniidult ära vedamist. Ikka selleks, et anda äsjapügatud rohukamarale järjekordne impulss pärandmaastikul elurikkuse edendamiseks.

ELFi talgulistele on Eesti puisniidud juba üsna tuttavad: oleme siin niitnud, võsa raiunud ning oksi koristanud. Seekordne talguretk viib meid aga hoopiski Lätti, Ziemeļgauja (Põhja-Koiva) maastikukaitsealale, mida võib täie õigusega nimetada üheks Baltikumi väärtuslikumaks ja liigirikkamaks pärandmaastikuks. Saame omalt poolt panustada selle ainulaadse piirkonna mitmekesisuse säilimiseks.