Abrukal on imekaunid sõnajalgadesse uppunud lehtmetsad ja jämedate pahklike tüvedega niinepuud. Siinsed paigad on eestlaste mällu vajutanud kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik ning Albert Uustulnd oma lustakate raamatute ja unustamatute tegelaskujudega. Abruka on kohane paik, kuhu kiirest argipäevast vahelduse saamiseks põgeneda ning lasta ajarattal omasoodu kulgeda. Aga mitte ainult. Abruka on ka paik, kus lisaks saareelu nautimisele ulatada abikäsi Eesti loodusele.

Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel asub toreda pikerguse kujuga Hobulaid, mida võib täie õigusega meie oma paradiisisaareks nimetada. Keskajal karjatatud siin Haapsalu piiskopilinnuse hobuseid, millest ka saar on oma nime saanud. Hobulaiu roheluse keskel kipuvad kõik mure- ja argimõtted täielikult ununema ning maailm saab isegi lühiajalise saarelviibimise järel hoopis uued ja heledamad toonid. Kuigi saar on imepisike, jagub siia kuhjaga hingematvaid loodusvaateid ja üllatuslikke pärandkultuuriobjekte.

Alam-Pedja looduskaitseala asub endises Võrtsjärve nõos, veel 7500–10000 aastat tagasi oli praegune soomaastik suures osas kaetud veega. Kaitseala piiridki kulgevad valdavalt mööda suuremaid veesooni: lõunast piirab teda Emajõe luha lõunaserv, idast Laeva jõgi, põhjast aga Pedja, Umbusi ja Pikknurme jõed ning läänest Pede ja Põltsamaa jõgi.