Sood on palju enamat kui lihtsalt märjad ja ligipääsmatud alad – need on elutähtsad ökosüsteemid, mis aitavad hoida looduse tasakaalu. Nad toimivad looduslike veefiltritena, säilitavad niiskust, hoiavad ära üleujutusi ja loovad elupaiku haruldastele liikidele. Veelgi olulisem on soode roll kliimamuutuste leevendamisel – nad talletavad märkimisväärses koguses süsinikku, aidates vähendada kasvuhoonegaaside hulka atmosfääris.

Kuigi must-toonekurg on siinmail alati olnud vähearvukas, on nüüdseks liik üsnagi haruldaseks jäänud. Muuhulgas mängib siin rolli tõsiasi, et toitumiseks sobilikke ojasid on nii maaparandustööde kui keskkonnasaaste tulemusena alles vähem kui tarvis. Talgutel puhastame metsaojade kaldaid võsast selleks, et must-toonekurel oleks veekogule parem ligipääs ning võimalus ohu korral kiirelt põgeneda.

Valge-toonekurg on eestlastele tuttav ja igapäevane lind, keda võib kohata põlluservades toitu otsimas ja korstnate otsas pesa punumas. Vähesed teavad aga tema tumedat venda must-toonekurge. Too müstilise ja sünge ilmega Toonela lind on inimpelglik ja hoiab asulatest eemale: metsasügavused on tema meelispesitsuspaigad. Erinevalt valge-toonekurest, kes jõudis Eestisse alles 19. sajandi keskpaiku, on must-toonekurg meie looduse põlisasukas.

Ürglooduse sümboli, must-toonekure arvukus küündib Maarjamaal kõigest 40-60 paarini. Elupaigana eelistab too suleline põlislaasi, mistõttu mõjutab tema käekäiku metsade intensiivne raie. Teiseks probleemiks on mustakure põhitoiduse — kala — kättesaadavuse halvenemine pesitsuspiirkondade läheduses. Nimelt eelistab ta kalastamas käia tillukestel metsaojadel, millede seisund pole aga paljudel juhtudel kiita. Seetõttu võib sünge ja salapärase välimusega lind toitu hankimas käia suisa 25-40 km kaugusel poegadega pesast. Kui napib toitu, ei jõua kõik tibud täiskasvanuikka.