Verev lemmmalts on invasiivne võõrliik, mis on Eestisse sattunud pika ringiga kaugelt Himaalajast. Siinses kliimas tunneb ta end suurepäraselt ja seetõttu kipub meie kodumaiseid taimi "välja sööma". Tegemist on üsna kauni taimega – tema suured õisikud, mille värvus varieerub valgest tumelillani ongi peamine kurjajuur, miks verev lemmmalts üldse Euroopasse kurja tegema sattus. Tänaseks on vereva lemmmaltsa aias kasvatamine keelatud, kuid sellele vaatamata jätkub tõrjetöid veel pikaks ajaks.

Saarnaki laiul on paljude talguliste meeltes ebamaine kõla ja värving. Siin on armastanud aega veeta ja molutada ka Fred Jüssi. Elu Saarnakil on üsna askeetlik, sest ööbitakse isiklikes telkides ja magamiskottides, kuid see-eest saab seda kõike teha kauni looduse ja pärandkultuuri keskel.

Kõre, meie rannikualade ja väikesaarte rannaniitude kunagine nii tavaline asukas on nüüdisajal jäänud üpriski haruldaseks. Kui kunagi võisid kevadised kõrekoorid olla lausa kõrvulukustavad, siis nüüd on järgi vaid mõned üksikud isoleeritud asurkonnad. Heal lapsel on mitu nime ja nii on ka kõre tuntud veel juttselg-kärnkonnana ning Kihnus ja Manilaiul ka ronija konnana. Viimase nime on Euroopa väikseim kärnkonn välja teeninud oma iseäraliku liikumisviisi poolest: hüppamise asemel liigub ta mööda maapinda kõndides nagu hiir.

Hanikatsi laid asub Hiiumaast võrdlemisi kaugel, mis võib olla ka selle saarekillukese suhteliselt hilise asutamise põhjuseks: tõenäoliselt ei olnud siin püsielanikke veel 17. sajandi keskpaiku. Õige pea asus siia aga kaluripere, seejärel kõrts ning kahe maailmasõja vahel oli laiul kaks talu. Saar tühjenes inimestest 1964. aastal. Jäljed mõnesaja-aastasest inimtegevusest on aga veel jälgitavad: laidu katavad ranna- ja puisniidud ning puiskarjamaad – mõned veel hoolduses, aga paljud võssa kasvanud.