Valge-toonekurg on eestlastele tuttav ja igapäevane lind, keda võib kohata põlluservades toitu otsimas ja korstnate otsas pesa punumas. Vähesed teavad aga tema tumedat venda must-toonekurge. Too müstilise ja sünge ilmega Toonela lind on inimpelglik ja hoiab asulatest eemale: metsasügavused on tema meelispesitsuspaigad. Erinevalt valge-toonekurest, kes jõudis Eestisse alles 19. sajandi keskpaiku, on must-toonekurg meie looduse põlisasukas.

Ürglooduse sümboli, must-toonekure arvukus küündib Maarjamaal kõigest 40-60 paarini. Elupaigana eelistab too suleline põlislaasi, mistõttu mõjutab tema käekäiku metsade intensiivne raie. Teiseks probleemiks on mustakure põhitoiduse — kala — kättesaadavuse halvenemine pesitsuspiirkondade läheduses. Nimelt eelistab ta kalastamas käia tillukestel metsaojadel, millede seisund pole aga paljudel juhtudel kiita. Seetõttu võib sünge ja salapärase välimusega lind toitu hankimas käia suisa 25-40 km kaugusel poegadega pesast. Kui napib toitu, ei jõua kõik tibud täiskasvanuikka.

Harivesilik on põnev kahepaikne, kes meenutab välimuselt sisalikku. Eestis on ta levinud peamiselt Võru-, Valga- ja Põlvamaal, kuid üksikuid leiukohti on teada ka mujalt. Talveune veedavad nad näriliste urgudes, kännualustes, keldrites, puuriitades ja mujal, ning pulmi peavad väikestes tiikides. Harivesilike sigimisperiood algab aprillis, mil isasloomadele tekib seljale kõrge hambuline hari – sellest ka liigi nimi. Laiema levikuga liigist tähnikvesilikust erineb harivesilik suurema, tumedama ja krobelisema naha poolest.

Seda, kuidas käis harivesiliku käsi siinmail varasematel aegadel, ei ole täpselt teada, sest andmed leviku ja arvukuse kohta on üsnagi juhuslikud ning kohati ka ebatäpsed: nimelt kiputi harivesilikke tihtipeale segi ajama märksa tavalisemate tähnikvesilikega. Siiski võib oletada, et kuna varemalt oli paljude talude juures väike veesilm, näiteks linaleoauk, ei tulnud harivesilikel minevikus sigimiseks sündsatest tiikidest puudust.