Pisike jutt-selg kärnkonn ehk kõre on pioneerliik - see tähendab, et tema konkurentsieelis teiste liikide ees seisneb võimes kiiresti vallutada „tühja maad“. Veel 50 aastat tagasi leidis kõre ohtralt sigimis- ja elupaiku suurte loomakarjade poolt madalaks söödud rannaniitude segi trambitud lompidest ning lahtise liivaga luidetel.
Alates seitsmekümnendatest on tähele pandud tema arvukuse olulist vähenemist ning 2010. aastal hinnati kogu Eesti asurkonnaks vaid kuni 1000 täiskasvanud isendit. Selline arvukus ei ole lühikese elueaga ja keskkonna suhtes tundliku loomakese jaoks kindlasti jätkusuutlik. Vaid 3 asurkonda 15st asusid rannaniitudel - paikades, mis veel mõni inimpõlv tagasi kõrisesid kõrede laulust.
Esmapilgul võib tunduda kummaline, et suur hulk väga haruldase liigi tuumikalasid asuvad niivõrd mittelooduslikus elupaigas, nagu seda on karjäär. Kuid just siin on paljud ellujäämisest huvitatud kõred leidnud elupaiga, mis meenutab oma tingimuste poolest enim endisaegseid luiteid ja rannaniite. Paraku ei ole karjäär erinevalt luitest või karjatatavast rannaniidust kuigi stabiilne elupaik. Kui inimene midagi ette ei võta, leiavad omast arust targa käigu teinud kõred end peagi ökoloogilisest lõksust.
Meie seekordsed talgud viivad meid endisesse karjääri Alul Nätsi-Võlla raba servas Tõstamaa kandis, kus talgutööks on kinnikasvavate kõre sigilompide puhastamine taimedest ning võsa võtmine ümbritsevalt alalt. Lisaks talgutööle heidame pilgu ka kõre teistesse elupaikadesse, supleme meres ja leilitame saunas.