Osmussaarele on ELFi talgulised järgemööda jõudnud juba seitsmel viimasel aastal. Tänavu saame kõigi rõõmuks taas kord selle müstilise saare ja sealse omalaadse maailmaga tutvust tegema minna.
Osmussaarel hakka või geoloogiks – kivimeid on seal eriliselt põnevaid, näiteks mustjad ja nukilised, oranži samblikukihiga kaetud gneissbretšarahnud. Muide, bretšakivim vihjab suurimale Eesti alal toimunud looduskatastroofile - umbes 535 miljoni aasta eest langes siia hiigelmeteoriit, mille plahvatus on võimsuselt võrreldav 10 000 Hiroshima aatomipommi plahvatusega.
Kui aga liikuda geoloogide ajaskaalast ajaloolase omasse, siis Osmussaar on olnud rannarootslaste asupaik vähemalt pool tuhat aastat. Kuid mitte enam – Teise maailmasõja ajal sunniti elanikud saarelt lahkuma ning mälestused neist on säilinud vaid rootsipärastes kohanimedes. Ka saarel pikalt olnud vene sõjaväebaasist on jäänud omad mälestused, mille loodus on oma rüppe tagasi võtnud.
Ja jõudes viimaks looduseni. Paekivisele saarele omaselt on siingi loopealsed, mis on tekkinud inimese ja looduse koostöös ning loonud haruldaselt liigirikkad kooslused. Selliseid poollooduslikke kooslusi nimetatakse ka pärandkooslusteks. Nimetusega käib kaasas siiski nukker alatoon - see väärtuslik pärand on jõudnud kaasaega vaid varjuna oma endisest hiilgusest.
Siinkohal saavadki appi tulla ELFi talgulised, et taastada seda erilist ja õrna kooslust. Seda mitte ainult ajaloolise säilitamise, vaid eelkõige elurikkuse huvides, mis loopealsetele koondunud on. Selleks tuleb puhastada kinnikasvanud alad kadakatest neid langetades ja kokku kandes. Pärast seda saab juba järje üle anda kariloomadele, kes saarel hea isuga loopealseid hooldavad.