Põhjakonna ei ole siin mail juba iidsetest aegadest nähtud. See-eest võib mõnede väiksemate veekogude juures kohata põhja-harivesilikku. Oma müütilisest eelkäijast kordades väiksem kahepaikne ei ole pooltki nii kõhedusttekitav, kuigi näeb kehaehituselt üsna draakoni moodi välja ning temaga kohtumine ei tekita hirmuvärinaid, vaid paneb pigem silmad elevusest särama.
Et see paljudes maades ohustatud liik meie aladelt ei kaoks, vajab kuni 18 cm pikkuseks kasvav haruldane kahepaikne sobivaid sigimistiike, kus liigile iseloomulik pulmamäng maha pidada ja kuhu hiljem munad muneda. Selliseid veekogusid oli varemalt pea iga Lõuna-Eesti talu juures mitu tükki. Nüüdseks on aga paljud neist endistest saunatiikidest, linaleoaukudest ja loomade joogikohtadest kinni kasvanud või sootuks kuivanud. Seetõttu on ka harivesilikul üha vähem kohtasid, kus järglasi ilmale tuua ja toituda.
Lisaksa on väga keskkonnatundliku harivesiliku elu keeruliseks teinud intensiivne metsa- ja põllumajandus, paljudesse veekogudesse lastud kalad ning maaparandusega suurte alade kuivendamine. Asja ei tee sugugi lihtsamaks asjaolu, et harivesiliku asurkond on kõige elujõulisem, kui on võimalik asustada mitmeid üksteise lähedal paiknevaid veekogusid. Kui alles jääb ainult üksik lomp, sõltub kogu asurkonna saatus sellest ja kui lombiga midagi juhtub, hävib kogu asurkond.
Juuni lõpus on tublidel talgulistel võimalus suruda jala otsa kummikud, haarata kätte võsalõikajad ja kiinid ning osad kauni Haanjamaa kuplite vahel kinni kasvama hakanud tiigid võsast ning hundinuiadest puhastada ja harivesiliku tulevik seeläbi helgemaks muuta. Lisaks põõsas ragistamisele ja mudas müttamisele ootab kindlasti ees tubli annus kaunist loodust, ports piltilusaid vaateid, hunnik uusi teadmisi. Tööpäeva lõpus ei ole pääsu ka meelt ning keha kosutavast saunast.
Talguid toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.