Haanjamaa kuplite vahel kihab elu ka suvisel ajal. Jutt pole mitte sinna eksinud hilistest suusatajatest, vaid hoopis elust sealsetes rohkearvulistes tiikides ning nende ümbruses. Tasub hoida silmad lahti, kuna siinsed tiigid võivad peita üht väga isevärki looma - Eesti sabakonnade kuningat, harivesilikku.
Looduskaitse all olev harivesilik ehk põhja-harivesilik (Triturus cristatus) on salamanderlaste sugukonda ja vesiliku perekonda kuuluv kahepaikne. Harivesilik eelistab väikseid järvi, metsakraave, küla- ja saunatiike, kopra üleujutusalasid ning karjääriveekogusid. Veekogu suhtes on harivesilik üsna nõudlik: talle sobivad puhta ja selge veega, vähemalt osaliselt päikesepaistelised, madalat kasvu veetaimedega (vesimünt, penikeel) ning kaladeta väikeveekogud.
Oma nõudlike eelistuste tõttu on harivesiliku elujärg tänapäeval raskeks läinud. Teada-tuntud probleem on veekogude eutrofeerumine, kuid samuti on lakanud tiikide ja nende ümbruse traditsiooniline kasutamine linakasvatuseks ning karjatamiseks. Seetõttu vohab endistes selgeveelistes tiigikestes jõudsalt kõrge veetaimestik, taimejäägid ladestuvad ja tarbivad kõdunemisel ära palju hapnikku. Hapnikuvaesed tingimused ei sobi aga kuidagi kudu ja kulleste arenguks ning kinnikasvav tiik ei ole harivesilikele kuigi meeldiv elupaik.
Juuli esimestel päevadel on ELFi talgulistel võimalus harivesilikke aidata. Haanjamaa kuplilisel maastikul asub palju harivesilikele sobivaid tiigikesi, mida tuleks hundinuiadest puhastada, et kinnikasvamist ära hoida. Tõmbame jalga kalamehesäärikud või kummikud ning eemaldame tiikidest hundinuiad, pajud ja muu sinna mitte sobiva taimestiku. Lisaks eemaldame tiikide ümbrusest käsitsi ka noort võsa. Kindlasti saame rohkem teada nii harivesilikest kui ka teistest kahepaiksetest.
Talgupäevadesse mahub kindlasti ka matk Haanja looduspargis ning kosutav saunaleil Viitina järvel.