Harivesilik on põnev kahepaikne, kes meenutab välimuselt sisalikku. Eestis on ta levinud peamiselt Võru-, Valga- ja Põlvamaal, kuid üksikuid leiukohti on teada ka mujalt. Seda, kuidas käis harivesiliku käsi siinmail varasematel aegadel, ei ole täpselt teada, sest andmed leviku ja arvukuse kohta on üsnagi juhuslikud ning kohati ka ebatäpsed: nimelt kiputi harivesilikke tihtipeale segi ajama märksa tavalisemate tähnikvesilikega. Siiski võib oletada, et kuna varemalt oli paljude talude juures väike veesilm, näiteks linaleoauk, ei tulnud harivesilikel minevikus sigimiseks sündsatest tiikidest puudust.
Küll aga on sobilikest tiikidest terav puudujääk tänapäeval, mil paljud endisaegsete talude sauna-, loomade jootmis- või linaleotustiigid on kas kinni kasvanud, kinni aetud, prahti täis loobitud, kuivendatud või on sinna hoopistükkis asutatud kalu, kellele on vesilike vastsed heaks suutäieks. Selleks, et harivesilike sugu maa pealt otsa ei lõppeks, on tarvis hooldada ja säilitada neile järglaste saamiseks kõlbulikke tillukesi tiike. Just Haanja kandis on mitmeid taolisi pisiveekogusid, kus on võimalik talgutööga olukorda parandada: eemaldada kallastelt võsa ning tiigi seest liigset taimestikku.
Haanja oma vaheldusrikka kuppelmaastiku ja väikeste järvedega on üks oivalisemaid paiku Eestis, kus värskes õhus kasulikku tööd tehes aega veeta. Külastamist väärivad nii Rõuge ürgorg, kõrgeim tipp Suur Munamägi, kui paljud teised looduskaunid paigad.
Talguid juhib vabatahtlik talgujuht Carmen Pajuste. Talguid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).