Peamiselt Lõuna- ja Kagu-Eestis elutsevate harivesilike sigimisperiood algab aprillis, mil isasloomadele tekib seljale kõrge hambuline hari - sellest on too II kaitsekategooriasse kuuluv liik ka oma nime saanud. Kuigi uhket harja kannab pulmaajal ka laiema levikuga liik tähnikvesilik, on harivesilik viimasest siiski suurem, tumedam ja krobelisema nahaga ning seetõttu kergesti eristatav. Talveune veedavad vesilikud näriliste urgudes, kännualustes, keldrites, puuriitades ja mujal, ning pulmi peavad väikestes tiikides.
Harivesilikel on isevärki pulmamäng, mille käigus harjaga keigarlikult ehitud isasloom ujub uhkeldades emaslooma ees, väristades ning viibutades saba tulevase pruudi suunas. Kogu see kuramaaž on aga asjatu, kui tiigis pole sobilikke tingimusi vesilikupoegade üleskasvamiseks. Nimelt on paljud vanad linaleoaugud, saunatiigid ja muud säärased tillukesed veesilmad võssa ja hundinuiadesse kasvanud või kaladega asustatud. Kalad toituvad vesilike vastsetest ning näiteks kokrede elutegevuse tagajärjel võib veekogu muutuda sogaseks, hapnikuvaeseks või vetikatest roheliseks.
Haanjas on mitmeid tiike, mille seisukorda saame talgutööga parandada, eemaldades kallastelt võsa ja tiigi seest liigset taimestikku. Töö kõrvalt jääb aega ka võrratu Haanja avastamiseks.
Talguid juhib vabatahtlik talgujuht Ülle Oja. Talguid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).