Hiiumaa rannikule mõeldes kangastub esimese hooga kõrge liivane merevee ja tuule pidevas meelevallas olev looduslik supelrand. Selliseid on seal saarel tõesti palju, kuid on ka neid, mis laugelt alles hiljuti merest kerkinud ning kariloomade mõjul rannaniiduks kujunenud.
Kui esimesed mõjuvad magnetina lõõgastust otsivale inimesele, siis teised tunduvad parimad paljudele maaspesitsevatele lindudele. Madal, lage ning kõrge rohuta rannaniit on parim paik paljudele kahlajatele, sest siin saab rohketes eriilmelistes mikroelupaikades kenasti kõhu täis. Kui on kuivem, tuleb otsida merepoolsematest lompidest ja adruvallidelt, kui on märjem siis suuremalt maalt rohu seest. Tähtis on ka see, et lagedal märkab vaenulikku kiskjat või pesaröövlit aegsasti ning tavaliselt jõuab ka midagi ette võtta.
Lindude jaoks on suurim õnnetus, kui sellisel lagedal rannal hakkavad vohama roog ja puud-põõsad. Siis ei ole pikast nokast ja kõrgetest jalgadest enam toiduotsimisel abi ning kurjade kavatsustega pesaröövel või kiskja saab lihtsalt ligi hiilida.
Liikide, elupaikade, populatsioonide rohkus ja elujõulisus on olnud ELFi südameasi selle asutamisest peale. On üsna loomulik, et sellist esmapilgul tüütuna tunduvat kadaka raiumist oleme mahitanud juba aastaid.