Koiva-Mustjõe niidud Vana-Liivimaal kahel pool Koiva jõge, tänasel Eesti ja Läti piiril, on omataolistest ühed paremini säilinud omataolised. Suurte põliste tammedega pikitud karja- ja heinamaad on säilinud alles jäänud kujul, millisena nägid välja paljud Eestis inimkäte ja looduse koosjõul püsinud rohumaad maailmasõdade eelsetel ajaegadel, enne suuri maaparandustöid nägid välja paljud inimkäte ja looduse koosjõul püsinud rohumaad üle Eesti. Mosaiikse maastiku püsiminse eeldab, et heinateol ühendatakse üheks eelduseks on inim- ja hobujõudude koondamine heinateol ja nii on see seatud ka Koiva-Mustjõe talgutel – heinategu ja talgu käib kondijõul!
Koiva-Mustjõe maastikud kuuluvad meie pärandkoosluste
hulka ning kätkevad lisaks silmailule loomulikult elurikkust. Siin on
teadaolevalt ainuke koht Eestis, kus kohtab eremiitpõrnikat. Ka linnusõpradele
on piirkond huvipakkuv – siinmail võib tiirutamas näha must-toonekurge ning kuulata
vahepeal vaibuma kippunud rukkirääkude rääksumist.
Inimesele ja teistele liikidele harjumuspärase elukeskkonna säilitamiseks tuleb seega jätkata majandamist aastatuhandeid väldanud viisil. Nii on otsustatud teha Koiva ääres ära suur hulk tööd inim- ja hobujõul. Talgulistel on võimalus käed külge panna klassikalisel heinateol, kus looreha järel käies saab heina tuulata ning hiljem õõtsuval koormal kokkukorjatu ka küüni sõidutada.
Heinategu sõltub ilmast ja siinsed talgud on omapärased selle poolest, et hommikupool jääb ringivaatamiseks ning lõuna- ja õhtupoolne aeg heinateoks.
Selleks, et päeva esimene pool raisku ei läheks, käime Allan Selini juhendamisel ringi ja vaatame, mis toimub liblikate maailmas.
Talguid toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.