Kujutlege end seismas põlvini heinas, kerge tuuleõhk juukseid sasimas, ümberringi südasuvised loodushelid ning vaikne liikumine vikatilöökide taktis viimas ajas tagasi esivanemate juurde. Käes on juuli, heinakuu. Kui palju on traditsioonilises heinateos seda paljuigatsetud romantikat. Seekord võtamegi muuhulgas kätte vikati ja proovime tööd teha nii nagu ennevanasti.
Kohe alguses tuleb mainida, et ennevanasti oli ka nii, et vihmaga heina ei tehtud. Sest mida pärast selle märja taimekuhilaga ikka peale hakata. Õnneks Nedremal tööst puudust ei tule ning vihmase ilma korral saab jätkata juba mullu alustatud tööd. Kuivenduse poolt mõjutatud madalsoo ala taastamiseks on vaja sellelt võsa saagida, kuhjata ja põletada.
Nedrema puisniit on üks väga väärikas paik. See on Eesti ja Euroopa üks suurimatest omataolistest pärandkooslustest, kus niidetava ala suurus on ligi 80 hektarit. Tundub palju? See on siiski vaid näpuotsatäis puisniidu aladest enne Teist maailmasõda, kus nende pindala Eestis oli ligi 1000 korda suurem, uskumatu 80 000 hektarit.
Üheks saatuslikuks muutuseks saigi puisniitude ning sealsete taime- ja loomaliikide jaoks masinate kasutuselevõtt. Heina polnud enam otstarbekas niita väikestelt aladelt, lihtsam oli seda teha suurtelt kultuurrohumaadelt.
Minnes ajas tagasi, katsetamegi, kuidas talguseltskonnal õnnestub heinategu traditsiooniliste töövõtetega. Meile tuleb näpunäiteid jagama mees, kes juba noore poisina harjunud vikatit käes hoidma ja seda tööd ka väga armastab ning au sees hoiab. Kuuleme kindlasti palju põnevat sellest, kuidas vanasti heinategu käis ning milliseid töövõtteid kasutati. Kes teab, kui peaks hästi minema, võime ehk juba järgmisel aastal moodsamad tööriistad sootuks koju jätta.
Nedremal võtab meid vastu sealse piirkonna pärandkoosluste hea käekäigu eest hoolitsev loodustalunik Urmas Vahur. Vabal ajal saab nautida suvist olemist, matkata ümbruskonnas ning kuulda Urmaselt lähemalt kohaliku looduse ja piirkonna kohta.
Talguid toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.