Oma ümara ninamiku, lapselikult suurte silmade ja väikese kehaga on mudakonn meie kodumaistest kahepaiksetest kahtlemata kõige nägusam. Peenramaad on mudakonnale meeldivaks toitumispaigaks, sest siin saab kaitsva hämariku varjus hulganisti mekkida keelt alla viivaid ja krõmpsuvaid sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke. Peipsiäärsete vanausuliste traditsioonilistele kõrgetele sibulapeenardele annaks mudakonn kindlasti hindeks viis Michelini tärni. Muutuvad aga ajad, inimesed ja maakasutusviis, mistõttu pole mudakonna elu sugugi meelakkumine.
Mudakonna arvukuse vähenemisel nii Piirissaarel kui mujal Eestis on oluline roll sigitiikide kadumisel ning traditsioonilise maaviljelusel muutusel – väikesed ja vahelduvad pärandmaastikud asenduvad lausaliste kultuurmaastikega. Piirissaar oma kolme küla, 30 püsielaniku ja salapärase soise maastikuga on omapärane saar ja vanausuliste kants. Lisaks väikeste veesilmade kinnikasvamisele ohustab siin mudakonna head käekäiku veel arvukas nastikute asurkond, kelle siuglevaid kehi ja kollaste külglaikudega päid märkab saarel jalutades sedavõrd tihti, et loendamine võib suisa sassi minna.
Nastikute vastu me talgutööga kuidagi ei saa, küll aga saame puhastada sigitiikide kaldaid võsast ja hundinuiadest ning seal, kus vaja, proovida ka tiigiservi süvendada. Õhtuti uudistame Piirissaare külatanumaid ja pühakodasid, vanausuliste muuseumit ja saare põnevat loodust. Siinne maastik põlvest põlve jätkuva sibulakasvatusega on tõeline pärl Eesti väikesaarte nimistus.
Talguid juhivad vabatahtlikud talgujuhid Kadri Aller ja Leho Lahtvee. Talguid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).