Väike väin oma madalate laugete randadega mõlemal pool vett, pole esmapilgul suvitajatele ehk nii atraktiivne, kui lõputute liivarandadega kuurort. Kuid kui asja lähemalt uurida, siis selgub, et siin suvitab õige kirju seltskond.
Palju on arutletud, kas rändlinnud elavad meiemail ja käivad lõunas puhkamas või hoopis elavad lõunas ja tulevad siia pesitsema. Kui vaadata, mis toimub Lääne-Eesti rannaniitudel kevadel ja varasuvel, siis vägagi suvekuurorti moodi näeb see asi välja küll: linnud on rannas uhked pulmarüüd üll, veel rohkem põhja poole teel olevad tutkaisad kemplevad, kõiksugu värvi jalgade ja sulgedega tildrid kosutavad end lõukas hea-paremaga, pesapunujad kemplevad parema merevaate pärast ning kiivitaja kilkab kiledalt.
See aeg on üürike ning juba juulikuus on maaspesitsejatel suled sorgus ning mõte mujal ja algab tagasi lõunamaale rändamine. Pulmarüüd vahetatakse siis tagasihoidlikuma sulestiku vastu ning kilkeid täis rannaniidust saab võrdlemisi vaikne paik.
Lääne-eestlasele on selline vaatepilt tavapärane ja tuttav, kuid kogu Läänemere mõistes on tegemist ilmeliselt linnutihedate aladega, mida igal pool ei leidu. See on üks looduse imedest, nii nagu seda on korallrahud Austraalia rannikul, Okavango delta Lõuna-Aafrikas või suurejoonelised Borneo vihmametsad.
Meie talgud viivad ühte sellisesse Orissaare kandi paika, kus kevadsuvel käib kirju möll, et seda maaspesitsejatele veelgi atraktiivsemaks teha. Lõikame maha pealetungivaid kadakaid, mis alles jäädes pakuks head luurevõimalust kõiksugu pesaröövlitele ning vähendaks siin toimetavate lindude turvatunnet. Loodame, et see meelitab tagasi ka siit kümnekonna aasta eest kadunud niidurüdid.
Talguid toetab SA Keskkonnainvesteerigute Keskus.