Kumari laid võlus Eesti üht läbi aegade tuntumat loodusuurijat, Eerik Sitsi sedavõrd, et noore mehena muutis ta oma nime Eerik Kumariks. Sellist nimevahetuse tempu pole üksgi talguline teadaolevalt paberil teinud, kuid silmale nähtamatult jääb siia alati maha ja midagi uut jääb külge.
Kumarile on iseloomulikud kadastikud ning ranna- ja aruniidud. Sellised kooslused pakuvad pesitsuspaiku ja toidupoolist ka rohketele linnuparvedele. Kunagisest inimtegevusest palju jälgi pole säilinud, kuid on teada, et ammusel ajal on saarel asunud kõrts ja muud hooned.
Viimastel aastatel Kumaril käinud talgulised teavad, et siin pole kõret mõned aastad kuulda olnud. Kõre kadumises arvatakse süüdi olevat salamahti saarele tulnud kährikkoerad. Siiski on tarvilik iga aasta kunagisi sigimistiike puhastada, sest pärast kährikkoerade lahkumist plaanitakse kõresid Penijõe konnakeskusest saarele taasasustada. Puhastame liigsest taimestikust kõretiike ja nende kaldaid, raiume ja harvendame kadakaid. Plaanis on ka heinategu, et hoida saarel avatud niite.
Lähimast mandrisadamast 5,5 km kaugusel olev asustuseta Kumari laid pakub võimalust lülitada ennast välja argielust ning pakub mitmeid looduse nautimise võimalusi. Lõkkel toiduvalmistamine ja ergutav suplus saavad olema kindlasti tegevuskavas. Telkides magamine, ööhääled, lõkkeõhtud ning värskelt korjatud põldmarjadest moos hommikupudrul on mõnusaks emotsionaalseks laenguks kõigile.