Saaremaa ja mandri vahel liikuvad inimesed sõidavad Kesselaiust tihti mööda. Suurt väina ületades, pilk põhja poole suunatud, on teda keeruline mitte märgata. Kesse on kõrge laid, turritades kohati kuni 15 meetrit veepinnast. See vähem kui 2 ruutkilomeetri suurune saar on juba aastaid olnud meie suviste talgute nimekirjas.
Kesselaid on Eesti vanim ja kõrgeim laid, arvatakse, et see hakkas merest kerkima juba 3000 aastat tagasi. Tänu oma pikale eale saab Kesselaid täna uhkustada pilkupüüdva paekivist pankrannikuga. Kesselaiu pank ja selle lähikonna huvitava geoloogilise ehitusega maa-ala võeti umbes 60 hektari ulatuses looduskaitse alla juba 1938. aastal ja seda võib julgelt pidada piirkonna üheks suurimaks vaatamisväärsuseks. Kesse pank kõrgub tavatult ühtlase püstloodis seinana, milles on teatud nurga alt vaadates näha omapärane inimese näo bareljeef, mida kutsutakse Kesselaiu valvuriks. Kas valvur kohal on, seda võib igaüks ise oma silmaga kaema minna.
Peale selle, et Eesti rahvuskivist saab ehitada hooneid ja kiviaedu, on tal oluline roll ka elurikkuse kujundamisel. Paekivile tekkinud mullad loovad head tingimused paljude taimede kasvuks, mida muidu siitkandist ei leiaks. Nii võibki siin kohata 17 erinevat orhideed. Muist taimeriigi kaunitare leiab vaid saare sellistel osadel, kus inimesed igal aastal heina teevad või kariloomad oma kõhtu kinnitavad ning sellel moel jõulisemate ja kõrgekasvulisemate taimede võimutsemist piiravad. Kunagi saarel elanud lammaste hooldatud loopealsed on vahepeal kattunud tiheda kadastikuga, mille pindala on ka sel suvel võimalik talgulistel vähendada. Eks ikka selleks, et praegustel lammastel oleks karjamaa suurem.
Elu-olu on telklaagris ja söögitegu lõkketulel. Kes tunneb, et on linnamelus iseenda kaotanud, siis Kessel loksub kõik taas paika - see juba on selline maagiline paik. Meri, rand, ning kaunid päikeseloojangud tagavad aga selle, et päevatööst väsinud keha ja vaimu on vabadel hetkedel võimalik igati mitmekülgselt kosutada.