Ruhnu saar ja sealsed rannaniidud on ELFi talgulistele juba heaks tuttavaks saanud. Nagu meil viimastel aastatel maikuu esimeses pooles tavaks on olnud, võtame selle pika kuid põneva teekonna taas kord ette.
Kevadel on see talveunest ärkav kauge saar veel võrlemisi vaikne - praam alles alustas oma sõite ja turistide lained ei ole veel saabuma hakanud. Nõnda näeb ja kogebki sinna sattunud külaline Ruhnut kogu oma eheduses.
Ehedat ja omanäolisust saarele aga jagub. Olgu selleks siis omanäoline rannarootsi kultuur, mille meenutusi kõige kirkamal kujul näeb küll vast muuseumiseinte vahel, kuid mille tänini kestvat mõju võib tunda ka küla vahel ringi jalutades.
Omanäoline ja põnev on kahtlemata ka piirkonna loodus. Suureks õnneks on tublid maahooldajad šoti mägiveiste abil taas kord sealseid rannaniite taastama ja hooldama asunud ning pilt, mis mere äärest vastu vaatab on aasta-aastalt muutunud üha paremaks.
ELFi tublide talguliste ülesandeks on sedakorda aidata rannaniitude laienemisele kaasa sellega, et juba varasemalt usinate maahooldajate poolt maha võetud mändide oksad kokku korjata ja põletamist ootama jätta. Samuti on võimalus käed külge panna ka karjaaia ehitamise juures.
Talguid toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.