Algselt küll Himaalaja elanik, on verev lemmalts nüüdseks muutunud osaks Euroopa loodusest. Nimetatud liiki hakati õhtumaadesse tooma juba 19. sajandil, mil lemmalts erksavärviliste õite tõttu ilutaimena populaarsust kogus. Kiire kasvu ja äkilise leviku tõttu – see roosilehti meenutavate lehtedega taim võib seemneid katapulteerida lausa 7 meetri (!) kaugusele – on verevast lemmaltsast saanud oht meie kohalikele taimekooslustele. Selle liigi tõrje on suuresti käsitöö, mistõttu on talgulistel tema leviku piiramisel võimalik oluline panus anda.
Verev lemmalts on taim, mis jõuab suve jooksul mitu korda viljuda. Nõndaks tuleb teda ühe hooaja jooksul korduvalt tõrjuda. Kaunis Lõuna-Eestis maaliliste Karula kuplite vahel ja sillerdava Ähijärve kaldal on üks selliseid paiku, kus on tarvis verevat lemmaltsa ohjata. Siinsamas tehakse tõrjet nii juuni lõpus kui ka augusti alguses. Talgupaik asub metsasel alal oja ja Ähijärve kallastel: nimelt eelistab verev lemmalts niiskeid ja varjukaid kasvukohti. Seda invasiivset võõrliiki tõrjutakse käsitsi taimi õrnalt maa seest välja tõmmates. Sealjuures kohtate kahtlemata nö “Nukitsamehe-efekti” ehk piltlikult väljendudes: nii kui selja pöörad on kõik jälle taimi täis. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et korduvalt sama ala läbi käies märkate üha uusi taimi, mis eelnevalt tähelepanuta jäid. Eriti keeruline on märgata niinimetatud “lemmaltsatitasid” ehk äsjatärganud verinoori taimehakatisi. Boonuseks selle töö juures on aga kahtlemata kaunis miljöö ja metsavaikus: ei mingit mootortehnika müra ning tööpause on võimalik kasutada värskendavateks suplusteks Ähijärves või maitsvate mustikate mekkimiseks.
Vabal ajal on talgulistel võimalik tutvuda suviselt kauni Karula rahvuspargi loodusväärtuste ja pärandkultuuriga. Lisaks ootab talgulisi ühel õhtul rammestav suitsusaun, kus õhtuhämaruses saab saunalavalt jahutavasse tiiki joosta ning augustikuiste ritsikate sirinat kuulata.
Talguid toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).