Kumari on üks maagiline paik maailma äärel, kus aeg kulgeb omasoodu ja argielu mured jäävad sama kaugeks kui saare öötaevas rippuv kuldkollane Kuu maapinnal imetlevast vaatlejast. Tõelise Robinsoni-saarena saavad talgulised siin kogeda askeetliku looduses viibimise parimaid tahke: ärgata hommikul telgis värskest õhust virgena, keeta lõkkel podisevas pajas maitsvaid sööke ning karastada ihu karges merevees. Ja seda kõike selleks, et muuta ühe tillukese saareelaniku – kõre – elu siin laiul tõeliseks paradiisiks.
Kumari laid, kuigi tilluke kääbussaareke, on siiski minevikus enda pinnal kandnud talukohta ja kõrtsi. Hiljem kasutuseta jäänud maa neelas kadakavõsa, kuid juba paarkümmend aastat on talgulised Kumaril rassinud selle nimel, et saarele tema endisaegne ilme tagasi anda. Ühtlasi hakati siia asustama juttselg-kärnkonna ehk kõre isendeid ja mõnda aega õilmitses nende kahepaiksete elu laiul ereda leegiga. Kahjuks rändasid aga ühel pakaselisel talvel kährikud üle jää laiule ning pistsid järgnenud kevadel enamiku kõredest pintslisse. Nüüdseks on kährikud Kumarilt välja püütud ja kõrede tulevik tõotab taas helgema suuna võtta.
Kõre on rannaniitude liik, kes vajab eluks avatud maastikku: kõrgest roost või võsatihnikust tema juba läbi ei murra. Niisiis on tarvis saare rannaalasid juttselg-kärnkonna heaks lageda hoida ning ka sigimiseks sobilikku tiiki hooldada. Töö kõrvalt on talgulistel küllaldaselt aega siesta pidamiseks, suplusteks ja õdusateks lõkkeõhtuteks kitarrimängu ja laulu saatel. Viimastel aastatel on Kumari mitteametlikuks hümniks kujunenud Singer-Vingeri laul “Massikommunikatsioon”, mida tavaliselt lauldakse viimasel ööl enne kukke ja koitu. Õpi sõnad pähe ja tule kampa!
Talguid kaasrahastab RMK.