Juttselg-kärnkonn ehk kõre on üks armas väheldane konnake. Kunagi oli ta nii tavaline asukas meie rannaniitudel, et kõrekoorid vahel lausa kõrvulukustavaks muutusid. Seoses rannaniitude kinnikasvamisega on kadunud kõre jaoks sobilikud liivased ja avatud alad, mistõttu on tema arvukus langenud madalseisu. Loodus aga tühja kohta ei salli ja nii on kõrepopulatsioonid ennast siin-seal sisse seadnud endistesse liivakarjääridesse, kus leidub veel piisavalt avarust ja sigimiseks sobilikke tiigikesi. Üheks selliseks kohaks ongi Pärnumaal asuv Võiduküla.
Luitemaa Looduskaitsealal asuvas endises Võiduküla liivakarjääris on kõre heaks tehtud järjepidevalt hooldustöid. Mitmeid aastaid on kujundatud madalaid lompe, kust uued noored kõred suunduvad maailma avastama, ning võetud maha metsa ala avardamiseks.
Kõre on nimelt selline konn, kes ei hüppa, vaid liigub maapinnal kõndides justkui hiir. Niisiis on kinnikasvanud ja võsastunud kooslused tema jaoks läbimatud. Ka sigimiseks sobilike tiikide osas on kõre nõudmised eripärased: tiik või lomp peab olema just sellise sügavusega, et see enne kulleste moondumist ei kaoks, kuid suve teiseks pooleks siiski ära kuivaks. Harilikust kärnkonnast on kõret lihtne eristada mööda selga kulgeva erkkollase triibu järgi. Isasloomade kurgu all olev sinakas häälepõis võib paisuda lausa konna pea suuruseks! Pigem videvikus ja öösel tegutseva kõre kärisevad häälitsused sarnanevad öösorri, roo-ritsiklinnu, kaerasori või siis hoopiski eemal sõitva mopeedi põrinaga.
Meie tööks Võiduküla karjääris saab olema männiseemikute väljatõmbamine, millega hoiame ära karjääri kinnikasvamise. Nii on kõrel ka tulevikus seal hea olemine tagatud. Tööst vabal ajal leiame aega piirkondlike vaatamisväärsustega tutvumiseks.
Talguid toetab RMK. Foto autor on Maris Sepp.