Juttselg-kärnkonn ehk kõre on väikest kasvu ja armsa välimusega kahepaikne. Kevadsuvised kõrvulukustavad kõrekoorid rannaniitudel on nüüdseks muutunud haruldaseks nähtuseks, sest hoolduseta jäänud elupaigad kasvavad võsa ja roogu täis. Siin-seal on aga kõrepopulatsioonid ennast sisse seadnud endistesse liivakarjääridesse, kus leidub veel piisavalt avarust ja sigimiseks sobilikke tiigikesi. Üheks selliseks kohaks ongi Pärnumaal asuv Võiduküla.
Luitemaa Looduskaitsealal asuvas endises Võiduküla liivakarjääris on kõre heaks tehtud järjepidevalt hooldustöid. Mitmeid aastaid on kujundatud madalaid lompe, kust uued noored kõred suunduvad maailma avastama, ning võetud maha metsa ala avardamiseks.
Kõre on nimelt selline konn, kes ei hüppa, vaid liigub maapinnal kõndides justkui hiir. Niisiis on kinnikasvanud ja võsastunud kooslused tema jaoks läbimatud. Ka sigimiseks sobilike tiikide osas on kõre nõudmised eripärased: tiik või lomp peab olema just sellise sügavusega, et see enne kulleste moondumist ei kaoks, kuid suve teiseks pooleks siiski ära kuivaks. Harilikust kärnkonnast on kõret lihtne eristada mööda selga kulgeva erkkollase triibu järgi. Isasloomade kurgu all olev sinakas häälepõis võib paisuda lausa konna pea suuruseks! Pigem videvikus ja öösel tegutseva kõre kärisevad häälitsused sarnanevad öösorri, roo-ritsiklinnu, kaerasori või siis hoopiski eemal sõitva mopeedi põrinaga.
Meie tööks Võiduküla karjääris saab olema kõrelompidest liigse hõljumi ja setete eemaldamine. Nii on kõrel järgmisel aastal seal hea kudeda ning konnasugu ei saa maa pealt otsa.
Talguid toetab RMK.
Foto autor on Maris Sepp.