Niidurüdi on pika noka ja tagasihoidliku kollase-pruuni-valge sulestikuga pesitseja Eesti rannaniitudel. Malbele välimuse sarnanselt on tagasihoidlik ka selle linnuliigi Läänemere-äärne arvukus. Tõtt-öelda on meie rannaniitudel pesitsevate niidurüdide arv 1960. aastaga võrreldes kahanenud 1500 paarilt umbes 200 paarini. Kuigi siinse asurkonna vähenemine on viimase kümnendi jooksul peatunud, on tarvis tegutseda selle nimel, et niidurüdi Eestisse püsima jääks. Mida saame talguliste abiga ära teha, et rannaniitudel oleks pesades rohkesti nisuvärvi udusuliseid rüditibusid, kes jõuaksid ka täiskasvanuikka?
Lühikeste jalgade tõttu eelistab niidurüdi elu- ja toitumispaigana madalamuruseid ja lagedaid rannaniite. Ühtlasi peab tal olema ligipääs lompidele, mudalaikudele, veesoontele ja avatud veepiirile, kus leidub kehakinnituseks paslikuid selgrootuid. Taoliste rannaniitude pindala on aga suuresti vähenenud nii neil aladel karjatamise katkemise kui maakuivenduse tõttu. Endised lagedad alad kasvavad võsa ja kadastikku täis, mistõttu kaovad niidurüdile sobilikud pesitsus- ja toitumispaigad ning tekivad varitsuskohad rüdisid jahtivatele kiskjatele.
Nüüd oleme jõudnud kohani, kus talgulised mängu tulevad. Nimelt saame me üheskoos rannaniitudelt võsa vähemaks võtta, parendades seeläbi niidurüdide elutingimusi ja suurendades tibude ellujäämisvõimalusi. Ja seda kõike saame teha ühel põneval ja vähekülastatud saarel Muhumaa lõunarannikul, mil nimeks Võilaid. Tegemist on asustamata ja siin-seal laiguti kadastikuga kaetud saarega, kus leidub ohtralt vanade küünide vundamente ning ka üks kena lehtpuusalu iidvana õunapuuga. Ja hobused! Vabalt ringi liikuvad ja uudishimulikud hobused, kes tulevad meelsasti sõprust sobitama ning annavad talgutööle juurde täiesti uue maigu.
Rüditalgutest saad lähemalt lugeda siit.
Talguid juhivad vabatahtlikud talgujuhid Maris Mägi ja Kirke Raidmets. Talguid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK).