Järgmisena viis meid tee ikka Leedu poole, pikem paus toimus Kaunase Megakeskuses, kus parasjagu oli üleval NG veeloomade näitus. Megakeskus oli megalt suur, isegi keskuse lagi oli kujundatud kui pilvine taevas ja kõikjal kasvasid lopsakad plastmassist taimed ja puud.

Päris hilisõhtul jõudsime oma majutuskohta Puvociai maalilises külas. Ka meie majutuskoht oli nagu üks vabaõhumuuseum. Majutuskohas ootas meid ees juba soe saun ja Leedu poolne talgute eestvedaja Dalia Bastyte-Cseh, kes igapäevaselt töötab Leedu Looduse Fondis.


Reede hommikul saime lähedalasuvas linnakeses nimega Merkine kokku Dzukija rahvuspargi loodusvaldkonna juhi Mindaugas Lapelega. Tegemist on ühe Leedu hinnatuma bioloogi ja botaanikuga. Üks Leedu talguline oli talgutele tulnud just Mindaugase pärast, kuna tema teadmised ja jutuvestmise oskused on hindamatud. Nii tõesti oli. Mindaugas viis meid esimesena tutvuma Merkines asuva rahvuspargi näitusega, kus tutvustas piirkonna ajalugu ja looduslikke väärtusi. Väga oluliseks sissetulekuallikaks piirkonnas on muidugi mõista mets ning ka metsamarjad. Jõgede ja metsade rohkuse tõttu sobis ala hästi palkide parvetamiseks. Arvatakse, et kõik suuremad keskaja laevad on valmistatud just Dzukija piirkonna metsade puidust. Mindaugas tutvustas meile ka piirkonnale iseloomulikku keraamikat, mis oli süsimust ja nii kuuma kui veekindel ilma glasuurimata. Tavalisi saviesemeid kuumutatakse õhukindlalt väga erilistes maa-alustes ahjudes, kus tõrvasuits tungib läbi savi pooride, mille tulemuseks on kuuma ja veekindlad musta värvi nõud.


Peale näituse külastamist viis Mindaugas meid Merkine ümbrusesse jalutuskäigule, kus tutvustas Merkine linna ajalugu ja näitas mitmeid põnevaid taimi.

Lõunasöök toimus imelises väikeses kohvikus Silo-kopa, kus külastajad ei pidanud paljuks seista kasvõi paarkümmend minutit järjekorras laua saamiseks. Toit oli tõesti ootamist väärt.


Lõunalauas tekkis mõte, et kas meil on võimalik neid kuulsaid saviesemeid kusagilt osta. Paari helistamise järel sattusime aga päris meistri juurde, kes tutvustas meile saviesemete valmistamist ning kõik, kes soovisid, said samuti savikedral õnne proovida. Talgulised varusid kohapealt hea hulga tarvilikke potte, kausse, kannusid ja muud tarvilikku kodupaika viimiseks.

Peale savikoja külastamist suundusime Dalia eestvedamisel piirkonda sookilpkonna otsima. Ühe asula peatuskohas, kus võtsime peale hinnatud kohaliku roomajate tundja, aitasime tehisveekogust välja sinna kukkunud rohukonnad ning asetasime veekogusse hilisemaks väljapääsemiseks lauajupi.


Teekonnal sookilpkonnade juurde külastasime mitmeid hästi peidetuid veesilmi, mõned neist kahjuks olid juba veevabad. Kilpkonna näha ei õnnestunud, aga see-eest leidsime rohu seest tõenäoliselt nastiku täispikkuses mahaaetud naha, mis oli väga värske väljanägemisega.

J

õudsime majutuskohta päris hilja õhtul ning grillisime õhtupimeduses vorste ja aedvilju.

Laupäeva hommikul võtsime suuna silenastiku elupaika. Mindaugasega oli kohtumise paigaks Marcinkonys, kus asus rahvuspargi peamine kontor. Ka selles kontoris oli uhke näituseala, mida Mindaugas meile lahkelt tutvustas. Selles piirkonnas elab ka siniraag. Mindaugas rääkis loo, kuidas ornitoloogid tahtsid linnu elujärge parandada ja paigadasid tema elupaika palju pesakaste, mis kiirelt omaks võeti. Kahjuks polnud need pesakastid aga röövluse eest kaitstud ning nugis sai sealt head kohutäied. Teadmatusest võivad ka head loodusetundjad teha liigi esinemisele karuteene. Samuti rääkis Mindaugas, et rahvuspargis on probleemid terdekuningatega, kes on metsise ja tedre hübriidid. Nimelt on tedrekuningad agressiivsed paaritujad ja ajavad metsisekuked paaritumisalalt välja. Samas ise nad võidetud metsisekanadega järglasi tuua ei saa.


Peale taaskordset väga huvitavat näituse külastamist suundusime päris Valgevene piiri äärde mööda eriti hüplevaid teid. Sihtkohas ootasid meid ees peaaegu piiritud kanarbikuväljad. Sellel alal elab silenastik, kes on üsna haruldane ja keda väga harva kohtab. Silenastikule meeldib liivane pinnas, ta talub hästi kuumust ja ei vaja niisket elupaika. Eriti meeldivad talle kanarbikuväljas avatud alad, kus läheduses mõni vana kännutüügas, mille juurikate all on hea varjuda. Asusimegi hooga tööle ning kitkusime kanarbikku välja teeäärsetes piirkondades. Kanarbikku oli väga lihtne välja sikutada ning töö edenes kiiresti.


Selles suures kanarbiku väljakiskumise möllus jäigi ühele talgulisele silma segaduses silenastik. See pakkus meie talguseltskonnale suurt elevust, sest tegemist oli suure vedamisega. Ka Leedu talgulised, sh nende roomajate ekspert, polnud varem silenastikut elusast peast kohanud.


Peale tunnikest rassimist otsustas Mindaugas, et võiksime üheskoos teha alal ka väikesed silenastiku otsimistalgud, liikusime reas läbi kanarbikuväljade võimalike madude leidmiseks. Kahjuks ühtegi uut leidu me ei tuvastanud. Peale paari tunnist tööd suundusime lõunale imelisse kuurortlinna Druskininkaisse. Sõime taaskord imemaitsvat lõunat ja kõndsime turistirohkel bulvaril. Milline miljöö erinevus võrreldes paari tunni tagusega. Kuna sõit kanarbikuväljale tagasi oleks võtnud üle tunni ja lõuna oli veninud pikale, otsustasime ühiselt, et võtame suuna hoopis Ula jõe äärde, et seal ühes kohas välja tõmmata noori männikasve. Kohapeal ootasid meid ees suured seltskonnad lärmakaid turiste, kuna tegemist oli populaarse kanuutamise sihtkohaga ja reede õhtuga. Külastasime sealset tuntud püha allikalätet.


Talgutööd me alal siiski teha ei saanud, kuna männikasvusid ei olnud. Kamba peale saime ehk siiski paarkümmend taime kirja. Mindaugas rääkis, et kunagi oli see ala üsna raske ligipääsetavusega ning püha koht, mis oli iga reisi toredaks lõpp-peatuseks. Meile Eestis on kõige sarnasem koht Härma müürid. Nüüd on juba aastaid alale ligipääs väga hea, läheduses lookleb maantee. Suur ala külastuvus on kaasa toonud erosiooni. Mindaugas näitas meile oma juttude juurde alal kasvavaid haruldasi taimi.

Peale Ula jõeoru külastamist võtsime suuna palu-karukella kasvukohta. Palu-karukellale ja teistele haruldastele taimedele meeldib kasvada teeäärsetes kasvukohtades, kuna need on avatud iseloomuga. Pidasimegi siis oma autod teeääres kinni ja hakkasime väikeseid mände välja sikutama. Küll mõne juur oli ikka pikk ja otsatu!


Õhtu saabudes suundusime veel ühele rahvuspargi matkarajale, kus oli hästi näha, kuidas mets suubub rappa.


Marcinkonysesse tagasi jõudes jätsime Mindaugasega hüvasti ja tänasime teda nende kahe imelise päeva ja juttude eest.


Puvociai külla jõudsime taas täitsa õhtupimeduses ja asusime hooga lõket tegema, et vorste ja aedvilju grillida. Lisaks oli meil päevaplaanis kirjas veel laupäevaõhtune saun ja sauna me saime. Kõige põnevaks sauna juures oli majja sissepeidetud värskendav bassein. Vot see on puhkus!


Lisaks saunale tutvustas kohalik putukateadlane meile aias leiduvaid põnevaid putukaid.


Pühapäeva hommikul otsustasime võtta vabalt ja hommikust süüa alles kell 9. Peale hommikusööki suundusime Dalia eestvedamisel sookilpkonna elupaika parandama. Leidsimegi eest päris kinnikasvamise äärel veekogu ning hüppasime julgelt sisse ja asusime hundinuiasid välja sikutama. Oli see alles elamusterohke töö. Aegajalt nägime enda ümber ujumas lindikujulisi elukaid, mis Eestis elutsevaid kaane ei meenutanud. Varsti selguski, et tegemist oli apteegikaanidega, keda veekogus oli üsna ohtralt. Nimelt leidsid apteegikaanid meis suurepärase toiduobjekti. Ühele talgulisele hakkas kaan kinni lausa veekogu kaldal toimetades.


Talgute eestvedaja Dalia võttis end lausa ujumisriiete väele. Ühel hetkel otsustas Dalia üle tiigi ujuda, et teiste talgulistega lõuna asjus nõu pidada. Ühel hetkel tundis Dalia, et mingi puutükk vms on talle ujumisriietesse kinni jäänud. Lähemal vaatlemisel selgus aga, et tegemist oli väikese sookilpkonnaga. Nii väikest sookilpkonna polnud ka leedu talgulised varem kohanud. Milline vedamine see oli! Kokku hinnatakse sookilpkonnade populatsiooni suurust kogu Leedus 300 isendile.


Peale mõne tunnist tööd ja talguliste kaani hammustuste tohterdamist suundusime taas Silo-kopasse lõunat sööma. Kahjuks oli seekord järjekord ukse taga nii pikk, et me ei uskunud, et me sööma pääseme. Plaanisime just lõunakohas üle anda tänumeened ja öelda oma leedu sõpradele taasnägemiseni. Liikusime selleks siis parki ja tänasime üksteist võrratu koosoldud aja eest. Võtsime kokku oma talgumuljed ja saatsime oma sõbrad Vilniuse poole teele.


Kuna meie kõht oli ikka väga tühi ja kõrvalasuv pood polnud üldse nii isuäratav, otsustasime veelkord proovida oma õnne Silo-kopa imelises kohvikus. Järjekord oli ikka ukse taga, aga me pressisime end sisse, öeldes, et meile sobib istuda ükskõik kus. Sellegipoolest saime endale väga mõnusad istekohad ja söök oli taas täiesti võrratu. Selle nimel tasub tõesti ette võtta üks pikem reis. Meie seiklused sellega siiski ei lõppenud, sest päevakavas oli ka kahetunnine kanuureis mööda Merkysi jõge. Milline lummav kanuuretk see oli, enamus neist nägid ka jäälinde, aga minul kahjuks seda näha ei õnnestunud. Merkysi jõgi oli ka üsna kärestikurikas, õnneks küll tagasihoidlikku laadi. Maabumiskohta jõudes, öeldi meile, et “Oo, sportsmen”, mis meile tükk aega nalja tegi, sest me ise küll ei tundnud, et me nii jõudsalt edasi liikusime. Väike hirm oli ka nahas kanuuretke alguses, et mis siis juhtub, kui kanuu äkki ümber läheb? Meid rahustati sõnadega, et ainult purjus mehed käivad kummuli. Meie kanuud olid tõesti kindlalt vees. Seekord jõudsime oma ööbimiskohta veel valgel ajal, täitsa tore oli süüa valmistada, nii et oli näha, mida lõikad või suhu pistad.

Esmaspäeva hommikul tegime kiire asjade pakkimise ja tänades südamilikult meie majutuskoha perenaist, asusime Eesti poole teele. Esimene peatus oli siiski veel Leedus, külastasime kuulsat Trakai lossi ja käisime kohvikus.


Päris hilja õhtul jõudsime Tartusse, kus osad meie talgulised võtsid suuna veel Põltsamaale ja Talllinnasse. Oli muljeid ja rahulolu täis talgud.

Meie Leedu talgud saab kokku võtta sõnadega: “Parimad võõrustajad, parimad talgujuhid, parimad talgulised, parimad talgud :)”

Loo pani kokku Kristiina Kübarsepp, fotode autorid on Virge Alumets, Tiiu Tarkpea, Epp Adler ja Kristiina Kübarsepp.