Kõre pole küll kindlasti ökosüsteemi nurgakivi, mille kadumisel kogu läbipõimunud sõltuvusahelik kolinal kokku kukub. Pigem on ta rannaniitude ja luidete katusekivi. Tema kadumine on märk süsteemi vaesumisest, mis võib viia järk järguliselt kokku varisemiseni. Ta on katusliik.
Pisike kõre on pioneer - see tähendab, et tema konkurentsieelis teiste liikide ees seisneb võimes kiiresti vallutada „tühja maad“. Veel 50 aastat tagasi leidis kõre ohtralt sigimis- ja elupaiku suurte loomakarjade poolt madalaks söödud rannaniitude segi trambitud lompidest ning lahtise liivaga luidetel. Praeguseks on aga liik sedavõrd taandunud, et tema elus hoidmiseks taastatakse ulatuslikult maastikku ja lisaks kasvatatakse noori konni Matsalu ohustatud liikide taastamiskeskuses.
Harilaiulgi on viimased paar aastat toimunud ulatuslikud taastamistööd. Kunagiselt vaba liivaga luitealalt on maha raiutud sinna 1970. aastal istutatud männid. Regulaarset korrastamist vajavad ka kõredele kudemiseks sobilikud tiigid ja nende kaldad – kuna alal loomi enam ei karjatata, siis kipuvad rannalõukad rohtuma ja täis kasvama ning muutuvad sellega ajapikku konnadele kättesaamatuks. Talguliste ülesandeks ongi sel aastal kõrede sigitiikide puhastamine pilliroost.
Tööst vabal ajal saab mõõta, mitu kraadi ja millise ilmakaare suunas on Kiipsaare majakas sel aastal viltu. Harilaiul käinud inimesed teavad ka rääkida, et sealsed rannaliivad laulavad - mis ja kuidas, seda saab kindlasti järgi proovida.