Tulevased talgud

Mudakonn on üks vahva ja omapärane tegelane, kes oskab teistest Eesti kahepaiksetest päris korralikult erineda: oma suurte kassisilmade, väikese ja ümara keha ning nöbininaga võidab ta kahtlemata paljude südameid. Lootust teda saarel kohata on aga üsna vähe, sest tegemist on ööloomaga, kes päeval kaevub pinnasesse ja asub pimeduse saabudes peenarde vahel selgrootuid pintslisse pistma.

Kassari kagunurgas asub üks tõeliselt põnev arhipelaag, mis koosneb suurest Taguküla laiust ja mitmest väiksemast lapikesest, sealhulga Ülemaste ja Alamaste laiust ning Hülgerahust. Saarestik on peaaegu Kassariga kokku kasvanud, mistõttu on seda põnevat paika võimalik avastada läbi madala mere kohale jalutades. Kohapeal ilmestavad maastikku nii veised kui hobused.

Abrukal on imekaunid sõnajalgadesse uppunud lehtmetsad ja jämedate pahklike tüvedega niinepuud. Siinsed paigad on eestlaste mällu vajutanud kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik ning Albert Uustulnd oma lustakate raamatute ja unustamatute tegelaskujudega. Abruka on kohane paik, kuhu kiirest argipäevast vahelduse saamiseks põgeneda ning lasta ajarattal omasoodu kulgeda. Aga mitte ainult. Abruka on ka paik, kus lisaks saareelu nautimisele ulatada abikäsi Eesti loodusele.

Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel asub toreda pikerguse kujuga Hobulaid, mida võib täie õigusega meie oma paradiisisaareks nimetada. Keskajal karjatatud siin Haapsalu piiskopilinnuse hobuseid, millest ka saar on oma nime saanud. Hobulaiu roheluse keskel kipuvad kõik mure- ja argimõtted täielikult ununema ning maailm saab isegi lühiajalise saarelviibimise järel hoopis uued ja heledamad toonid. Kuigi saar on imepisike, jagub siia kuhjaga hingematvaid loodusvaateid ja üllatuslikke pärandkultuuriobjekte.

Alam-Pedja looduskaitseala asub endises Võrtsjärve nõos, veel 7500–10000 aastat tagasi oli praegune soomaastik suures osas kaetud veega. Kaitseala piiridki kulgevad valdavalt mööda suuremaid veesooni: lõunast piirab teda Emajõe luha lõunaserv, idast Laeva jõgi, põhjast aga Pedja, Umbusi ja Pikknurme jõed ning läänest Pede ja Põltsamaa jõgi.

Hooaja eksklusiivseim talguüritus! Mida võis saja aasta eest kogeda laevnik kaubalodjal, mis kulges tasasel jõel vooluga Peipsi poole ning pakkus teel võrratuid vaateid Emajõe Suursoole? Milline tunne oli elada lodjal, magades trümmis rippkoil või hoopiski lodjatekil tähistaeva all? ELF ja Tartu Lodjakoda toovad Sinuni harukordse võimaluse looduskaitselise töö ning lodjaelamuste ühendamiseks.

Jõed ja ojad viivad merre märkimisväärses koguses lämmastikku ja fosforit. Kui merevees on taime-toitaineid palju, siis hakkavad vohama vetikad ning kogu elustik veekogus läheb paigast ära. Seda on kerge märgata suvistel perioodidel, kui Matsalu lahte ujuma minnes on kõik kohad vetikaid ning surnud kalu täis.

Sügis kogub hoogu ja viljapuuaiad ning metsaalused punetavad kutsuvalt. Vastupidiselt loodusest ja aedadest vastu vaatavale rikkusele on ELFi talgulao moosi- ja siirupiriiul õige hõre. Sestap on aeg end taas ritta seada ning uue hooaja tarvis moosid purki ja siirupid pudelisse villida. Seda, kas meie keedused on õuna, kõrvitsa või hoopis mõne metsamarja maitselised, näeb talgute lõpus ja sõltub paljuski kokku tulevate vaaritajate fantaasiast. Ning viimasest pole meil siiani veel puudu olnud.

Olid ajad, kus Kasari jõgi ja kõrvalharud kaevati sirgeteks eesmärgiga, et vesi kiiresti põllud vabastaks ning põllutöödega saaks rutem alustada. Selle kiire vee äravooluga kanduvad ka toitained kiiresti mere suunas.

Matsalu rahvuspark on just sobiv koht värskelt saabunud sügise tervitamiseks, kas langevate lehtede sahinal rändlindudele lehvitades või hoopis maa seest nina välja pistnud seeneriigi esindajaid uudistades. Matsalu sügistalgud pakuvad alati mitmekordset looduselamust, kuna pärast talguplatsil rühmamist ootab meid ees Matsalu Loodusfilmide Festivali kõige paremaks kuulutatud filmi ühine vaatamine.