Esimestel talgutel käisin talgulisena 2011. aastal. Talgujuhiks kandideerisin kaks aastat hiljem ja osutusin valituks! See vabatahtliku talgujuhi amet tundus huvitav ja ühtlasi enese mugavustsoonist väljumine. Mind paelusid need kohad ja inimesed, kes tulevad talgutele ja annavad oma panuse. Seltskond on kirju, kuid ühise eesmärgiga. Vabatahtliku talgujuhi töö on toonud palju uusi tutvusi ja teadmisi. Ühtlasi kasvatanud mind. Iga juhitud talgu on omamoodi ja ükski koht ei sarnane eelnevaga! Tänu sellele olen kaotanud suuremaid tükke oma südamest ja jätnud need näiteks Abrukale, Kesselaiule ja Osmussaarele. Kuigi mul on tunne, et terve Eesti on neid kaotatud tükikesi täis, kus mul on olnud võimalus talguid juhtida. Olles vabatahtlik talgujuht, läbib su keha protsessi, mille tõttu mitte miski ei ole enam endine, sest sa oled millegi võrra rikkam!

Olin juba aastaid silmanurgast talgutega seonduvaid uudiseid jälginud, kuid ei saanud muude tegemiste kõrvalt osalemiseks mahti. 2012. aasta suvel sattusin lõpuks esimest korda elus ELFi talgutele ja jäin nii vahvast üritusest muidugi kohe sõltuvusse: samal hooajal sai väisatud veel kaht talgut ning juba järgmisel aastal talgujuhiks kandideeritud. Enne talgujuhiks hakkamist olin juba pikemat aega mõelnud kuskil vabatahtlikuna tegutsemise peale, sest ma ei tahtnud elada elu, kus ma ainult võtan, vaid soovisin omalt poolt ka midagi ühiskonnale tagasi anda. Paadunud introverdina hoidis mind varemalt vabatahtlikest tegevustest tagasi suhtlemishirm ning naiivselt uskusin, et ELFis looduse heaks töötades pole suhelda tarvis. Muidugi mõista oli minu arvamus selles osas ekslik, kuid sain aru, et pole see suhtlemine midagi nii hull asi. Vastupidi - sain hoopis juurde arvukalt uusi vahvaid sõpru-tuttavaid ning ka teadmised loodusest on hüppeliselt kasvanud. Soovitan soojalt!