Juulikuu on heinakuu ja sajand tagasi tähendas see, et pea poolel Eestimaast välkusid hommikust õhtuni sajad tuhanded vikatid. Nende välgutamine oli maal elavatele inimestele elutähtis küsimus, sest teadmine, et suvine heinatöö toob talvise hingerahu ei olnud üksnes teoreetiline sõnakõlks. Korraliku heinasaagita oli talumajapidamise väljavaade talveks võrdlemisi hapu.
Sellel hoogsal niitmisel oli ka üks imeline kõrvalmõju. Iga-aastane heinategu kõrvaldas kiire- ja kõrgekasvuliste taimede konkurentsieelised teiste ees ning niidetavaid alasid hakkasid katma liigirikkad niidukooslused - luhad, puisniidud jt.
Meie aja inimesel on luksus jätta vikat välgutamata. Meie hingerahu sõltub nüüd rohkem meeleoludest globaalsetel finantsturgudel, kui heina hulgast küünides ja lakkas. Heinal on ka nüüdisajal oma tähtis roll, kuid seda tehakse masinatega kultuurheinamaalt.
Nagu mullu, nii ka tänavu teeme kõigile huvilistele siiski ettepaneku kasvõi korraks vikat haarata ja sellega heina niitmine järele proovida - nii saab ehk pisut aimu, kuidas tunnetasid loodust meie esivanemad ning kuidas tundub käes see üsna ürgne tööriist. Nii on käsitsi niitmist nõudvale loodustalgule tulles kindlam tunne.
Esimene selline võimalus avaneb 30. juuni õhtupoolikul, kui ootame kõiki Tartus, Lodjakoja juures. Vikatikäsitlemist õpetab meile Avo Rosenvald, heinateoga seotud kommetest ja pärimusest räägib Ahto Kaasik. Niitmistrenni lõppus toimub ka vikati ja trimmeri mõõduvõtt kiirusniitmises. ELFi poolt ohjab ettevõtmist vabatahtlik Liina Remm (liina.remm@gmail.com; 53431021). Välgutamisest väsinud keha saab lõõgastada Lodjakoja saunas.